Matkamine Poola kõrgtatrates (29 juuli)

29 juuli hommikul ärkasime 5.30, et minna Poola kõrgtatratesse matkama. Varajane ärkamine käib kõrgmägedes matkamise juurde, kuna pärastlõunad on enamasti mägedes vihmased. Lisaks oli meil kavas ette võtta võrdlemisi pikk teekond, mille läbimiseks kulub terve päev. Poola kõrgtatrates matkamisel tuleb arvestada ka sellega, et kui sa ei jõua piisavalt vara parklasse, siis tuleb auto jätta mitmeid kilomeetreid kaugemale, mis ei ole sugugi tore pikalt matkalt tulles. Samas on Poolas korraldatud võrdlemisi hea bussiliiklus Zakopane ja Palencia Białczańska vahel, kus matkarajad alguse saavad. Parkimine kohapeal maksab umbes 25 zlotti, ja matkarajale sissepääs on 5 zlotti. Seekord olime nõus ka parkimise eest tasuma, kuna me ei tahtnud jätta oma autot terveks päevaks suvalisse kohta tee kõrvale. Kogu meie elu on ju selles autos 🙂

Alustasime matka kell 7.00 hommikul.

Kohalik kutt Evo andis meile matkamise nõuandeid. Ta soovitas mitte tavalist turisti matkarada mööda Morskie Oko järveni. Veel parema elamuse saab, kui keerata raja alguses paremale ja külastada ka Strażnicówka TPN ja seal olevaid järvesid. See rada võimaldab näha ka midagi lisaks Morskie Okole, mis on suurim vaatamisväärsus Poola kõrgtatrates.

Alustasime oma matka suud ammuli. Maastik  Strażnicówka TPN-i poole sammudes oli lihtsalt võrratu. Jalutasime mööda jõesängi kuniks üks tee suundus paremale. See oli küll märgitud musta rajane, ehk see oli keerukam rada, kui kõndida tavapärast teed mööda, kuid me arvasime, et saame sellega siiski hakkama. Üsna pea selgus, et must rada tähendab seda, et peame sammuma vaid treppe üles mäge. See oli füüsiliselt ikka üsna kontimurdev. Tegime palju peatusi ja peitsime kehva füüsilist vormi häbenedes oma pilke, kui paljud meist rajal möödusid. Me ise ei oleks väga uskunud, et meil ikkagist nii halb vorm on mägede ronimiseks. Päeva algus oli keeruline Jaanuse jaoks, kuna ta oli nälga suremas juba pärast 1 km. Samas mida kaugemale jõudsime, seda rohkem väsis Kaija. Kaija võttis eriti võimetuks treppidest ronimine. Tundus, et need kõrgeks justkui pilvedesse. Vaatamata raskustele raja esimese pooles, olime mõlemad õnnelikud, kui jõudsime Strażnicówka TPN-i. Vajasime ehk mõlemad juba ammu natuke suuremat kehakinnitust. Seega tegimegi järvekaldal lühikese lõunapausi. Sõime maailma kõige maitsvamat Krakówi vorsti saia ja moosisaia.

Strażnicówka TPN-ist edasi on kaks erinevat rada, mis viivad Morskie Oko juurde. Üks radadest oli lühem ja teine pikem. Kuna jõudsime Strażnicówka TPN-i oodatust varem (ligikaudu 10.00 aegu), siis otsustasime pikema raja kasuks. Pikem rada läks mööda kahest ilusast järvest ning see oli ka rada, mida Evo meile soovitas.

Varsti selgus, et pikem rada oli ka üsna ekstreemne. Raja algus oli küll väga ilus ja maaliline, jalutasime mööda järvede kallast. Vesi järvedes oli helesinine. Neid järvi toitsid mitmed väiksed ojad ja allikad – õppisime kohalikelt neid saab kasutada, et täita oma veevarusid.

Pärastlõunal kogunevad mägedesse enamasti pilved ja ilm muutub  vihmaseks. Esimesed vihmapiisad tervitasid meid, kui me jõudsime järjest kõrgemale ja kõrgemale võrreldes järvedega. Me teadsime kaardi järgi, et Morskie Oko peab olema teiselpool mäeahelikku, mis meie ees oli. Seega arutasime omavahel, et kuidas see rada küll läheb, kuna mäeahelik tundus väga järsk. Kaija oli kindel, et kuskil peab olema org, millest saame kerge vaevaga teisele poole mäge…

Aga nagu arvata võib, seda orgu siiski ei olnud. Lõunaks olime jõudnud juba üsna kõrgele – nii kõrgele, et Kaija hoidis pidevalt maas olevatest kividest või olematutest rohututtidest kinni kõrguse kartuses. Vihmahood üha sagenesid. Sadas 10 minutit ja siis oli taas mõneks ajaks ilm ilus. Mingi hetkest oli meile ka üsna selge, et see mägi tuleb meil siiski ületada, kui soovime Morskie Okoni jõuda.

Lõpuks jõudsime kohani, kust maalt oli võimalik edasi minna vaid juhul kui tõmbad end metallkettidest oma enda käte jõuga üles. Kaijal hakkasid peaaegu et pisarad voolama ja ta keeldus edasi minemast. Edasi minnes vaatas vastu 150-200 meetri kõrgune järsak, mille külge olid kinnitatud metallketid, millest sai järsaku ületamiseks kinni haarata. Üks vale samm või liiga nõrgad käed oleks tähendanud väga kõrget kukkumist. Lõpuks suutis Jaanus Kaijat veenda, et tagasi ei ole mõistlik minna. Meile tuli järgi ka üks paar, kes oli matkamas oma ligikaudu 10-12 aastase tütrega. Nemad ei teinud teist nägugi ja otsustasid ikkagi edasi minna. Seega Kaija arvas, et ta ei saa ikkagi lapsest kehvem olla ja oli nõus edasi minema. Jaanus läks esimesena ja andis Kaijale nõu, et kuhu ja kuidas astuda. Kuna Jaanus on ka siseronimise trennis käinud, siis mõningaid nippe ja trikke ta teadis. Mingitel hetkedel olid need väga vajalikud, kuna see osa matkast oli ikkagi üsna ekstreemne meie mõlema jaoks.

Ligikaudu 15 minutit hiljem olimegi juba mäe tipus. Piltidelt ei tundu see kõik sugugi nii hirmuäratav. Meie mõlema jaoks oli see siiski suur eneseületus ja olime endi üle ikka üsna ühked, kui värisevale jalgadega mäe tippu jõudsime.

Me teadsime selle mäeaheliku kohta jutte, et inimesed on ka tegelikult sealt alla kukkunud ja hukkunud. Üritasime ise sellele ka interneti avarustest tõestust leida, kuid me leidsime vaid juhud õnnetustest enne seda, kui sellele osale mäeahelikust paigaldati metallketid.

See mägi, mille vallutasime kannab nime Szpiglasowa P. Ja see on 2110 m kõrge.

Veel 15 minutit kõndides, oleksime jõudnud vallutada ka Szpiglasowy Wierch mäe, mis oli 2172 meetrit kõrge, kuid kuna ilm muutus aina hullemaks ja lõi äikest, siis me otsustasime seda teekonda mitte ette võtta. Alustasime mäest alla kõndimist nii ruttu kui võimalik ja sestap ei ole meil ka mäe otsast just palju clippe näidata.

Kui olime juba pool tunnikest käinud, muutus ka ilm juba oluliselt paremaks. Samas endiselt tervitasid meid vihmahood ikka 10 minuti tagant.

Sellest hetkest alates oli tee ainult allamäge kuni matka lõpuni. See oli üsna kergendav tunne pärast nii suurt füüsilist pingutust. Võib-olla tundsime end ka juba liiga enesekindlalt ja me mõlemad potsatasid tagumikule üsna mitu korda, kuna rajal olevad kivid olid libedad.

Üks kukkumine Jaanusel oli eriti naljakas, kui ta üritas teha videot ja ei pannud tähele, et tee otsa saab ja kõndis lihtsalt mäest alla.

See oli väga õnnelik õnnetus, kuna olime ka juba üsna madalal ja puud olid takistuseks, et ta edasi mäest alla ei veereks. Selle kukkumise resultaat oli mõra Jaanuse uhiuue telefoni ekraanil ja väike kriime jalal. Saime korraliku õppetunni – see ei ole hea mõte matkata alla järsust mäest ja teha samal ajal videot. Ka Kaija kukkus mitmeid kordi, aga kahjuks ei ünnestunud meil seda videole saada, kuid kahtlemata oleks ka seda olnud üsna koomiline jälgida. Tundsime end nagu lehmad libedal jääl. Meie jalad olid tõenäoliselt nii läbi omadega, et sellised kukkumised on väga lihtsad tulema.

Jaanus lõhkus oma telefoni ära aga me oleme ikkagi õnnelikud

Lõpus jõudsime ka Morskie Okoni.

Selleks ajaks kui sinna jõudsime, oli kell juba 3 ning kogu järve ümbrus oli turiste täis. Seega kahtlemata soovitaks ma meie seda järve tulla vaatama vara hommikul, et vältida masse ja saada autentsem kogemus. Järv ise oli kaunis ja võimalik on teha ka jalutuskäik ümber järve nii, et matkasaapaid kaasas ei ole. Meie Eestlastena olime muidugi üsna hämmelduses, et miks küll keegi järves ei uju. Vesi oli küll külm, aga mitte nii külm. Hiljem selgus, et seal ujumine on keelatud, kuna tegemist on rahvuspargis ja järves elab kalu, kes on looduskaitse all. Lisaks kasutavad  kohalikud inimesed järvevett joogiveena.

Tegime oma teise lõuna Morskie Oko ääres ja tarbisime ära viimsegi toiduvaru, mis oli kaasa võetud. Tee tagasi autoni oli veel 9 km.

Olime üsna rõõmsad, et tegime oma matka just sellist rada mööda nagu Evo soovitas. Seda ringi, mis me läbisime, on võimalik teha ka teist pidi. Samas meie seda ei soovitaks, kuna tee Morskie Okoni on asfalt tee ja meil oli oluliselt lihtsam seda teed mööda tagasi autoni kõndida, kui olime juba väsinud pikast matkast. Kui oleksime matka teinud teistpidi, siis oleksime pidanud ka mäeaheliku ületamise tegema teistpidi ehk laskuma mööda metall ketti. See oleks kahtlemata olnud kordades ohtlikum. Samuti vaated olid paremad just nii pidi matkates. Kokku veetsime matkarajal 9 tundi ja 45 minutit, läbisime ligikaudu 30 kilomeetrit, alustasime 7.00 hommikul ja lõpetasime 16.45 õhtul.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.