Nagu meie eelmises kirjatükis sai mainitud, jõudsime Poola 25 juulil ja ööbisime ühes armas järveäärses kämpingus. Järgmisel päeval sõitsime Warsawi ja tegime lühikesele jalutuskäigu vanalinnas. Taaskord, nagu juhtus ka Vilniuses, meie ajastus oli äärmiselt halb, kuna hakkasime Warsawi kesklinnast välja sõitma kella 5 ajal, kui ilmselt on kõige suuremad ummikud. Me kindlasti peame hakkama edaspidi ajastusele enam tähelepanu pöörama!
Meie edasine plaan nägi ette, et veedame järgneva öö Krakowis või selle lähedal, et järgmine hommik minna Wieliczka soola kaevandusse. Me ei olnud ööbimiseks jõudnud välja vaadata kindlat kohta, seega lootsime leida teepealt sobiva kämpingu. See kord ei läinud meil aga kämpingu leidmisega õnneks. Kell oli juba 9 õhtul ja seetõttu otsustasime jääda Krakowist 100 km kaugusel asuvasse rekkameeste parklasse. Kaija oli väga närvis ja ei saanud peaaegu üldse und. Jaanusel ei olnud aga üldse probleemi, sest rekameeste parklad on talle väga tuttavad juba varasemast. Noorena käis ta oma onuga kaasas rekaga mööda Euroopat sõitmas. Seega Jaanus väitis, et need rekameeste parklad on ühed tutvalisemad kohad, kus magada, sest seal on oma rekameeste kommuun ja tankla pood on enamasti 24/7 avatud.
Nii ka oli, ja välja arvatud fakt, et Kaija ei saanud magada, läks kõik hästi. Saime käia pesemas ja kõhud täis ning hommikul ka teele kohvi kaasa osta. Jätkasime varakult järgmisel hommikul ning olime juba enne kella 1 soolakaevanduses kohal.
Soolakaevnduse külastamist olid soovitanud meile paljud tuttavad. Kaevandus iseeneset oligi väga põnev, aga meie jaoks venis ringkäik natuke pikaks ning lisaks oli seal väga palju turiste. Esmalt, kui kohale jõudsime, siis tervitasid meid noored, kes lehvitasid suurelt parkla silte. Ühte nendest sõitsime sisse ja parkimise eest üeks pöevaks küsiti 25 zlotti ehk ligikaud 6 eurot. See parkla samas tundus olevat mitte ametlik parkla ja kuna see hind tundus meile natuke liiga krõbe (arvestades meie päeva raha 50 eurot), siis otsustasime edasi sõita. Üritasime leida tasuta parkimist tänaval, kuid avastasime et ka tänaval parkimine on igal pool tasuline. Lõpuks leidsime kaevanduse lähedul ühe kiriku ja otsustasime sinna parkida – tundus et seal oli ka parkimine tasuta.
Soolakaevanduse pilet maksis 198 zlotti kahe inimese peale kokku ehk ligikaudu 50 eurot. Maalune ringkäik kestis ligikaudu 3 tundi. Meie hinnangul keskendus giidiga tuur natuke liiga palju ajaloole ja kuupäevadele, võib-olla oli lihtsalt meile sattunud giid natuke ühekülgne ja igav. Meie ootus oli, et see oleks võinud olla natukenegi rohkem aktiivselt kaasav. Kavanuds ise oli muidugi väga eriline, aga turistide massid tekitasid natuke nö. turistilõksu tuned. Iga 15-30 minuti kõndimise jäel oli kaevanduses kamber, mis oli muudetud nö käsitöö või kingituse poeks, millest sai suveniire osta. See ei jätnud väga nö loomulikku muljet kogu kaevandusest. Postiivse poole pealt, kaevanduse ajalugu ja kaevandamise tenika oli väga hästi kirjeldatud. Väga põnevad olid ka maalused kabelid, mis sinna kunagi kaevurite poolt olid ehitatud. Meelde jäi ühe kabeli algusel lugu, kui kaevanduses sai surma üks noor poiss (seal suri muidugi palju inimesi, kuna seal oli väga pime ja libe) ja poisi isa ehitas oma poja mälestuseks altari. Sealt edasi hakkasid seda altarit ehitama juba järgmised kaevurid jne.
Kokkuvõtvalt oli soolakaevanduse külastus küll põnev, sest me kumbki polnud kunagi tõenäoliselt nii sügaval maa all olnud, ega olnud saanud lihtsalt seina limpsida kõige ehedamat soola. Kuid järgmine kord me siiki ei raatsikse pileti eest maksta 50 eurot. See oli klassikalises mõistes turistilõks. Olime samuti häititud sellest, et kui meid üks hetk maa alt välja lasti, siis olime sattunud justkui täiesti võõrasse kohta. Meil oli tükk tegu, et aru saada kus me oleme ja kuhu suunas peaksime liikuma, et tagasi auto juurde jõuda.
Pildid soolakaevandusest
Esialgu kaalusime, et läheme külastame ka Auschwutzi koonduslaagrit, aga olime juba ühest ajaloo tunnist liiga väsinud. Meie ajud ei oleks tõenäoliselt suutnud ühe päeva jooksul veel samasugust loengut vastu võtta. Seega otsustasime sõita Krakowi vanalinna vaatama ja see otsus õigusts ennast. Jalutasime ringi Krakowi vanalinnas ning juudi kvartalis. Kaija oli äga vaimustuses, kui hästi see on säilinud ja kui suur on vanalinna ala. Krakowi vanalinn on kahtlemata üks ilusamaid vanalinnu Euroopas ja väärt külastamist.
Krakowi vanalinna pildid:
Krakowi vanalinnas on ka üks Euroopa vanimaid ostukeskusi.
Vanalinna hindu arvestades, otsustasime süüa Mc Donaldsis. See on juba teine kord meie reisi jooksul kui Mc Donaldsi lõuna kasuks otsustame. Õnnetuseks oleme avastanud, et Mc Donaldsis on väga hea hind/kcal suhe. Tulevikuks peame kindlasti leidma paremaid alternative. Kui olime jõudnud Zakopanesse, siis sama hind/kcal suhtarv tuli teemaks seoses piimaga. Me avastasime, et 1 liiter piima (2%) annab ligikaudu 24% päevasest eneria vajadusest. Seega oleks teoreetiliselt võimalik saada söönuks 2 euroga päevas, kui juua ära 4 liitrit piima, 2000 kcal.
Krakowist välja sõites tabas meid taas kord sama saatus. Kell oli 5 ja olime tipptuni ummikutes. Seega meie plaan planeerida paremini ei ole veel hästi tööle hakanud 😊.
Õhtuks jõudsime siiki Zakopanesse. See on üks väikelinn lõuna Poolas. Zakopane lähedalt saavad alguse enamus matkarajad Poola kõrg Tatratesse. Ööbimiseks leidsime suvalise kämpingu. Vähemasti oli see turvaline, saime käia pesemas ja Kaija sai ka öösel magada.
Üks Saksa paar kämpis meie kõrval. Nad olid tulnud reisile väga muljetavaldava kämpingu autoga – sellise auto jaoks ei ole teid vajagi 😀
Me mõlemad olime üpris väsinud viimastest päevadest ja seetõttu otsustasime järgmise päeva Zakopanes puhata ja võtta rahulikult.
Kaija sai Couchsurfingu kaudu tuttavaks Evoga, kes elas Zakopanes. Evo handis meile ridamisi häid nõuandeid, mida ja kuidas teha. Esmalt soovitas Evo minna Gubalowka mäe otsa, mis talvel toimib suusakeskusena. Kuna see matk ei pidanud olema vöga pikk ja raske, siis otsustasime jalutuskäigu ette võtta. See oli esmalt mõeldud lühikese soojendusena järgmise päeva pikemaks matkaks. Lõpuks tuli välja, et matkasime kokku üle 20 km.
Gubalowka mäe otsa matkamine võttis aega ligikaudu 1 tund. Mägi oli üsna järsk ja me mõlemad pidime ikkagi tegema päris mitu puhkepausi ja kui üles jõudsime, olime higist ligumärjad. Vaatasime üksteisele mäe otsas suhteliselt nõutult otsa, et kui see on soojendus, et ei tea mis siis küll homme veel saab…
Tegime mäe otses lühikese lõuna, nautisime päikesepaistet ja imelist vaadet Zakopane linnale. Kaija luges tööga seotud materjale ja Jaanus kuulas audiobooki ja tukastas natuke värkse ühu käes. Selleks, et kämpingusse tagasi jõuda, pidime veel üpris pikalt kõndima ja see on ka põhjus, miks meie matk nii pikaks venis.
Mäest alla tulekuks valisime teise tee, kui see, kust üles ronisime. Tee peal nägime kitsesid. Jaanus meeldis neile väga 😊
Ilm on meid seni soosinud. Me teame, et Eestis samal ajal on kuumalaine ja 30 kraadi. Poolas oli aga väga talutav 22-24 kraadi, selliste temperatuuride juures on isegi üsna talutav autos magada.
Järgmine päev, 29 juulil, suundusime kõrg Tatratesse matkama. Evo soovitas meil mitte minna nö traditsioonilist teed mööda ja tema nõuanne oli taaskord kuldaväärt. Meie matkast kõrgatrates võid lugeda täpsemalt siit postitusest.
Kuna Kaija oli vaja teha mõned kiired töö asjad ja pidada üks konverentsikõne (Kaija teeb endiselt reisi kõravalt natuke konsultandi tööd), siis oli meil vajalik leida koht ööbimiseks, kus on hea wifi. Otsustasime AirBnB kasuks. Kuna me ei leidnud Zakopanes meie hinnaklassi sobivat ööbimiskohta, siis otsustasime otsingut laiendada. Leidsime sobiva koha ühes väikses külas Poronin, mis on vaid 6 km kaugusel Zakopanest. Broneerisime endale toa 37 euro eest 2 ööks. See oli super hea leid! Seller aha eest sai eraldi magamistoa ja vannitoa. Lisaks oli olemas köögi kasutamise võimalus, hosteli õuealal oli grillimise ja istumisnurk ning wifi oli väga hea. Seega kõik eluks vajalik oli olemas ning üle pika aja saime magada korralikus voodis. Kasutasime võimalust laadida nii endi kui ka kõigi kaasas olevate seadmete akusid. Kahjuks ei olnud hostelis pesupesemise võimalust, kuid maja perenaine oli nii vastutulelik, et ta oli valmis meie pesud ise ära pesema ilma lisatausta. Seni on meil küll mulje jäänud, et väikestes külades on inimesed palju vastutulelikumad, kui mujal 😊
Kui keegi otsib Zakopane ümbruses head magamiskohta, siis meie soovitus on vaadata seda kohta: https://www.airbnb.com/rooms/25368754?s=51
Teisipäeval suundume Budapesti, Bucharesti ja siis Bulgaaria Musta mere äärde.
