Slovakkia (31 juuli – 1 august)

Võtsime suuna Slovakiasse, kui olime jõudnud ennast Poolas matkamisest korralikult välja puhata. Isegi nii korralikult, et meie matkajalanõud olid pestud ja kuivanud – valmis uuteks väljakutseks. Kuna me juba olime matkamise lainel, otsustasime teha ka lühikese matka Slovakkias. Kaija eeltöö tulemusena leidsime Slovakkia tõenäoliselt ühe kuulsaima matkaraja Sucha Bele. See rada on võrdlemisi tuntud ja kulgeb mööda väikest jõeorgu üles mägedesse. Oli näha juba matkaraja alguses, et olime sinna sattunud õnneks võrdlemisi kuival perioodil, sest saime ikkagi matkata nö kuiva jalaga kuni tetaud maani.

Ilmselgelt meeldivad meile väljakutsed ja ka see matkarada ei olnud mitte lühike jalutuskäik ilusas kohas, vaid mentaalselt ja füüsiliselt üsna raske. Taaskord pidime rippuma metall kettide küljes, turnima mööda redeleid ja palkidest kokku pandud radasid. Muud alternatiivi ei olnud antud – valikus oli kas minna edasi või tagasi. Kusjuures olime isegi varasemalt matka infolehelt lugenud, et tagrupidi raja läbimine on keelatud. Kui seda siiski teha, siis looduspargi valvajad võivad teha trahvi. Sellegipoolest nägime nii mõndagi inimest vastassuunas liikumas. Tegemist oli loodusliku seikluspargiga. Sucha Bele oli kahtlemata hingematvalt ilus, kuid see ilu erines oluliselt Tatratest. Kuigi oli raske ja hirmus redeleid ja kette mööda turnida, kui su all on järsk kukkumine jõeorgu, siis see ei olnud siiki nii hirmus, kui oli kõrgtatrates mäe ületamine. Kaija arvates oli vahe selles, et Sucha Belas kukkudes murraks tõenäoliselt mõne luu, aga Tatras oleks kukkumine ikka üsna suure tõenäosusega jäänud viimaseks.

Vastavalt googli kommentaaridele pidi raja läbimine 3 tunniga olema igati jõukohane. 2 tundi kestab mäest üles matkamine ja siis üks tund tuleks varuda alla tulekuks. Meie suutsime siiki 5 tundi metsas surnuks lüüa. Otsustasime võtta alla tulekuks pikema tee läbi metsa, kuna Jaanus arvas, et see rada oleks põnevam. Poole tee peal alla avastasime, et oleme eksinud ja tundmatut rada mööda ekslemine ei tundnud enam eriti targa mõttena. See oligi natuke irooniline, sest Jaanus oli alla tulles väitunud, et ta alles sai soojaks ja, et oleks kahju kui see matk jääbki vaid 3 tunnikses…. seega võib-olla me eksisime meelega ära?

Õnneks kohtasime teepeal ka siiski veel teisi matkajaid, kes andsid meile nõu, kuidas jõuda õige raja peale tagasi. Pidimi tagasi kõndima mitmeid sadu meetreid – sinna kust just olime tulnud. Tänud sellele leidsime aga õige teeotsa. Rada tagasi parkla juurde kulges samuti mööda jõe kallast, see kord aga hoopis suurema jõe. Lõppude lõpuks olime siiski rõõmsad oma ringiuitamise üle, kuna see andis meile võimaluse näha tervet Slovakkia Paradise loodusparki. See koht on kahtlemata avastamist väärt ja soovitame kindlasti Sucha Belat mitte jätta ainsaks eesmärgiks. Rajal oli palju lastega peresid ja tundus, et lapsed nautisid looduslikku seiklusparki sajaga – ei olnud kuulda ühtegi vingumist, et selleks tuli lisaks läbida jalgsi mitmeid kilomeetreid.

Meil õnnestus raja lõpus teha ka jões kiire suplus, kuigi vesi oli meeletult külm.

Mõned pildid meie matkast.

Kuna matk osutus natuke pikemaks kui olime esialgselt arvestanud, siis oli vajalik leida matkaraja lähedalt ka ööbimine. Poolel teel metsast välja tervitas meid vanakooli kämpimisplats. See küll maksis natuke rohkem, kui olime arvestanud (18 eur), kuid suutsime siiski jääda päeva eelarvesse. Pärast sellist matka ei ole ka midagi paremat, kui öö korralikus voodis. Lisaks oli kämpingus võimalus käia pesemas ning saime puhtaks ka mudased matka riided ja jalatsid – ka see oli vajalik pärast järjekordset pikka matka. Koht, kus ööbisime meenutas kangesti lapsepõlve lastelaagreid, magasime narivoodis kolmnurkses väikses kämpingu majakeses. WC ja dušš olid õuses ja hammaste pesuks oli ette nähtud selline pikk välikraanikauss mitme kraaniga. Õhtu nael oli aga lõke ning elav muusika. Üks Slovakkia noorhärra mängis meile kohalikke lugusid kitarri saatel.

Eelnevas postituses kirjutasime küll, et plaanime edasi sõita Budapesti. Vahepeal olime aga jõudnud järeldusele, et meile meeldib oluliselt rohkem loodust nautida, kui suurlinnades parkimiskohta otsida. Seega otsustasime mitte taaskord ühte vanalinna vallutama minna ning otsisime muid tegevusi. Meie järgmine suurem eesmärk pärast Poola tatraid oli esimesel võimalusel jõuda Musta Mere äärde, et alustada seal nö. rannapuhkust. Seega otsustasime natukene aega kokku hoida ja proovida sinna kohale jõuda varem. Seega võtsime Slovakkiast kohe suuna Tokaj poole, et tutvuda selle kuulsa veinipiirkonnaga. Seejärel sõidame läbi Rumeeniast ja siht on Bulgaaria Musta Mere rannik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga