Rumeenia (2 – 4 august)

Alustasime oma päeva Rumeenias armastuse tunneli otsimisega. See osutus aga võrdlemisi kummaliseks ettevõtmiseks… Esmalt jõudsime ühte väikelinna, kus inimesed hoidsid oma koduloomi sh hobuseid, kitsi, lehmi ja kanu otse suure maante ääres väiksel murulapil. Koerte kambad jooksid suvaliselt ringi ja tihti leidsime loomad lihtsalt keset teed seismas. Peagi näitas meie sõber Google, et peame keerama kruusateele või pigem teele, mis meenutas mudamülgast. See oli ilmselgelt kellegi põllumaa ja tee peal tuli vastu karjus, kes karjatas lambaid põllule. Peagi oli tee nii halb, et meil ei olnud võimalik autoga edasi sõita. Vastasel juhul oleksime sõna otseses mõttes olnud põhjaga hobuse sõnniku sees kinni. Seega otsustasime edasi minna jalgsi.. Jalutasime mõned sajad meetrid, kui leidsime vanad rongirööpad. Jätkasime kõndimist mööda rööpaid, mis ilmselt ei olnud väga ammu sihipärast kasutust leidnud. Oli üsna ebameeldiv kõndida, kuna metsvaarikad kraapisid jalgu. Pärast 2 km kõndimist arvasime oleme leidnud õige koha, seda väitis ka google. Üle väikse allika viis üks pisike sild. See oli küll ilus ja romantiline, kuid kahjuks üldse mitte selline nagu olime internetist pilte näinud. Võite ise oma silmaga allolevaid pilte võrrelda…

See oli koht, mida lootsime leida..

Ja see oli koht, mille leidsime..

Olime natuke pettunud, kuna mõlemil olid jalad katki ja Jaanus pidi isegi plaastrid appi võtma, et veritsemine varvastel kinni jääks. Sellegipoolest, tegime nn armastuse tunnelis palju-palju pilte ja üritasime nautida pikka hommikust jalutuskäiku, st üritasime olla ikkagi positiivsed. Teel tagasi oleksime peaaegu ka oma Passati põhjast ilma jänud, kuna mudane tee oli täis kõrgeid kive. Õnneks pidas Passat sellele katsumusele vastu ja püsis ühes tükis.

Järgmine eesmärk Rumeenias oli sõita läbi Transfăgărășan. Kaija eeltöö tulemusena leidsime selle erilise maantee, mis on kõrgeim asfalteeritud maantee Rumeenias. See tee ehitati interneti allikate kohaselt nõukogude ajal ja omas riigi kaitses strateegilist tähtsust. Täpsemalt ehitati maantee pärast nõukogude invasiooni Tšehho-Slovakkiasse. See oli Rumeenlaste vastus nõukogude armeele, sest see maantee tagas Rumeenlastele kiire ühenduse üle magede juhuks, kui nõukogude invasioon tabab ka Rumeeniat. Tõepoolest, sellel maanteel sõites, oli aru saada, kui olulise strateegilise eelise see tee võiks anda sõja ajal. Juba üsna kaugelt oleks vastane lihtsasti märgata ja haavatav. Taaskord armusime mägedesse. Mäed lihtsalt võluvad meid ära ja nende ilus sõnadesse ei ole võimalik panna. Kahtlemata nautisime ka üle pika aja mägedes olevat külma õhku. Välja soli vaid 16 kraadi. Seni olime sõitnud autos, kus keskmine temperatuur on 30 kraadi. Konditsioneeri meil autos ei olnud, oli ainult mehhiko konditsioneer ehk aknad lahti

We were glad to see that the road was also not as touristy as we expected. Only at the top point of the road, there was a market and a little traffic jam, because of difficulties to find parking. But we decided not to stop there. Soon we found a much nicer place for a picnic in quiet and no one around. We were amazed by our Passat AGAIN, because we saw a lot of cars with overheated engines, brake failure or some other technical problem. But our Passat most certainly behaved very well.

Teel mägedest alla täheldasime, et paljud inimesed olid sinna end sisse seadnud, et pikemalt kämpida. Olime isegi natuke kurvad, et me ei olnud osanud seda ette näha ja ei saanud sinna ööseks jääda. See oleks olnud ideaalne koht nii kämpimise kui ka matkamise jaoks. Samuti näis, et see oli populaarne tee nii jalg- kui ka mootorratturite jaoks, kes nautisid seda teed üles mägedesse ja tagasi alla.

Kokkuvõttes oli Rumeenia kihvt ja üllatas meid positiivselt võrdlemisi madalte hindade, huvitava arhitektuuri, korras teede ja uskumatult võimaste mägedega.

See on tihti veel tavapärane traspordivahend Rumeenias, eriti väiksemates külades.

Samal õhtul sõitsime kuni päike loojus ja leidsime Bulgaaria ning Rumeneia piiril parkla, kus ööbida. Otsustasime, et ületame piiri järgmisel hommikul. Piiriületus oli sisuliselt Danube jõe silla ületamine. Olime eeltöö tulemusel teada saanud, et silla ületamisel on eraldi maks ja on juhuseid, kus ametnikud küsivad maksuks uskumatuid summasid nagu 20 eurot. Ametlik ja õige silla maks peaks olema aga 3 eurot. Meilt võeti igatahes 4 eurot ja kuna me ei tahtnud piiripeal 1 euro pärast skandaali teha, siis leppisime sellega. Aga kui keegi juhtub samas kohas Rumeenia-Bulgaaria piiri ületama, siis tasuks ettevaatlik olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.