Bulgaaria :) (4 – 8 august)

Bulgaaria üllatas meid äärmiselt halbade teedega. Võib olla oli see tingitud asjaolust, et me ei sõitnud ka mööda kiirteid, aga tõesti… Bulgaaria on seni maani võitnud tiitli, kui kõige halvemate teedega riik, kus senise reisi jooksul sattunud oleme.

Me ei suutnud kohe leida mõistliku hinnaga AirBnB kohta Varnas või Burgases. Seega otsustasime jääda ühte väiksemasse linna nimega Pomorie. See on jääb täpselt Varna ja Burase vahele. Kuna me ei fänna suuri turistipiirkondasid, siis see oli meie jaoks parim lahendus.

Kohale jõudes selgus, et terves Pomorie linnas ei olnud vett. Meie AirBnB korteri omanik väitis, et vesi peaks tulema tagasi kell 17.00 samal õhtul. Tegelikkus oli, et vesi tuli tagasi küll keset ööd korraks, aga oli hommikuks taas kadunud.. ning vett ei tulnud ka järgmised kaks päeva. See ei olnud kõige meeldivam kogemus, eelkõige WC-d silmas pidades. Lohutasime end sellega, et me ei olnud ainsad, kes sellega toime peavad tulema ja terve linnatäis turiste ja ka kohalikud on samas olukorras.

Need kaks päeva veetsime põhiõtteliselt rannas. Lugesime raamatuid ja kuulasime audiobooke, möllasime lainetes ja nautisime imelist vaadet Mustale Merele. Meie mõlemi jaoks oli see esimene kord näha Musta Merd.

Väljas söömine ja õlu on Bulgaarias meie standardite kohaselt ääretult odav. Samas ei ole söögielamus restoranis ka enamasti midagi erilist. Võib-olla oli asi ka selles, et me lihtsalt ei suutnud leida ka ühtegi asjalikku restorani. Restoranides serveeriti toitu igatahes papist nõudes, sest ka restoranis ei olnud vett, et nõudsid pesta 🙂 Vaatamata vee äpardusele nautisime seda paari päeva. Juhuslikult sattusime sadamas nägema ka väikest ilutulestikku päikseloojangu ajal. See oli nagu minipuhkus pidevast reisimisest…

Arvestades, et meil enamasti ongi ööbimist vaja just selleks, et pesta pesu ja end, siis sama hästi võiksime magada ka autos. Seega vee probeelmidest tulenevalt otsustasime Pomoriesse mitte kauemaks jääda ja leidsime lähedal olevast linnast järgmise AirBnB koha. Sveti Vlas ausus 15 km kaugusel ja teepeale jäi ka kuulus Bulgaaria Sunny Beach. Pidime selle kuulsa ranna küll ära nägema, aga seda käiku me väga ei nautinud, sest rand oli meeletult üle rahvastatud.

Samas AirBnB koht, mille leidsime, oli väga lahe. Kõige lahedam selle koha juures oli maja peremees Stanislav. Kohale jõudes töötas Stanislav parasjagu lampide paigaldamisega oma rõdule. Jaanus oli kohe abivalmis ning pani käed külge ning aitas tal lambid ära paigaldada. Seda tegi Jaanus ka tõenäoliselt suurest igavusest, sest Kaija nautis samal ajal taas võimalust ennast välja magada. Tänutäheks meie abivalmiduse eest, pakkus Stanislav, et võiksime jääda tema juurde veel üheks ööks tasuta. Ta tegelikult oleks lubanud meil jääda kogu nädalavahetuseks, kuid kahjuks me ei saanud seda pakkumist vastu võtta tulenevalt meie tihedast graafikust. Küll aga otsustasime kasutada võimalust, et jääda veel üheks ööks… me lihtsalt ei suutnud ahvatlusele vastu panna magada veel üks öö voodis ja nautida imelist vaadet, mis Stanislavi maja aknast merele avanes. Samuti saime esimest korda reisi jooksul teha ise süüa. Keetsime pastat tomatikastmes. Tomatid olid korjatud Stanislavi aiast. See oli senise rännaku parim toit.

Kokkuvõtteks randades, kus käisime. Sunny beach – väga turistikas ja must. Pomorie – väga armas väike privaatne rand, kuid linnas oli üks liivarand ja ülejäänud olid kiviklibu rannad. Loodame, et tulevikus oskame paremini valikuid teha ja vältida põhilisi turismipiirkondi.

Enamus Bulgaarias oldud ajast vedelesime rannas ja seetõttu ei näinud me ka väga erilisi vaatamisväärsusi. Ainuke vaatamisväärsuse kõlbulikuks saab nimetada Nesebari vanalinna. Jalutasime sea ringi ühel õhtul ning imetlesime nö kalju serva äärde peidetud restorane, kus oleks imeline ja väga privaatne õhtustada. Vanalinnas olevad majad olid samuti muljetavaldavad. Ajalooliselt on Bulgaaria Musta Mere äärsed majad ehitatud nii, et esimene korrus on kivist ja teine on puidust.

Vanalinnas oli ka palju ilusaid väikseid kirikuid ning suveniiri poode.

Raatsisime natuke raha raisata ja leidsime õhtusöögiks sobiva restorani. Kuidagi oli sattunud nii, et juhtus olema ka 7. kuupäev. Meil on pikk traditsioon juba sellest ajast, kui kohtusime, et iga kuu 7. (mis on meie suhte alguse kuupäev) teeme midagi vahvat koos. See kord osutus see imemaitsvaks õhtusöögiks pisikeses mereanni restoranis keset Nesebari vanalinna. Sõime karpe, mis on Kaija lemmikud ja hiljem ka jäätist. Tundisme end, et olime peaaegu nagu tavalised turistid…

Järgmisel päeval hakkasime sõitma Serbiasse. Olime vahepeal oma reisi planeerides jõudnud nii kaugele, et meil oli kokkulepe Genovas elava sõbrannaga, et sõidame talle külla 15. augustiks. See pani edaspidiseks peale ajasurve, et jõuaksime õigeks ajaks Itaalia. Sellest tulenevalt otsustasime Sofias mitte pikalt petuda. Sõitsime läbi ühest jõukamast piirkonnast mägede lähedal. Peatusime ühe vana kiriku juures ja tahtsime jalutada ka lähedal oleva joa juurde. Internetis eeltööd tehes tekkis meil arusaam, et juga on kergesti ligipääsetav autoga, aga kohapeal selgus, et joani viis kuni paari tunni pikkune matkarada. Kuna me ei olnud selliseks matkaks valmistunud ja meil ei olnud ka nii palju aega, siis otsustasime mitte minna … ühel päeval tuleb siiski tagasi tulla nö Tarkuse linna, Sofiasse.

Viimane päev Sveti Vlasis oli õnne päev.. kuid sellest pikemalt juba järgmistest postitustes. Püsige lainel!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga