Nädal tagasi hüppasime Salacia pardale. Juba on möödunud nädal, mille jooksul oleme üritanud merepealse eluga harjuda.
Margus tervitas meid Porto lähedal Leixouse sadamas ja kutsus meid kohe kohvile, et üksteisest natuke tundma õppida. Mõlemad jõudsid kohvi kõrvale ära rääkida oma loo reisile tulekust. Selgus, et Margus on ülilahe tüüp. 10 minuti jooksul suutis ta ära rääkida olulisemad seigad oma elust, mis on olnud täis suuri seiklusi. Esimesel paaril päeval oli laevas meiega ka Riho, kes aitas margusel Biskaia lahte ületada.
Esimene päev pardal möödus kenasti. Kaija kokkas meile kõigile kiire lõuna. Seejärel läksime toidupoodi otsima. Poes kohtasime ühte armast Eesti neidu, kes juhuslikult kuulis pealt, kuidas me omavahel eesti keeles rääkisime ja ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ta aitas meid poes, et vajalikud asjad üles leiaksime, sest enamus sildid toitudel on vaid Portugali keels. Ta tundus ääretult rõõmus eestlasi kohata, kuna oli elanud välismaal juba mõnda aega ning sellest tingituna oli ka ta Eesti keel natuke roostes, et mitte öelda naljaka aktsendiga :). Meie jaoks oli hämmastav, kuidas on võimalik täiesti suvalises kohas kokku põrgata eestlastega, isegi kui meid on vaid 1,3 miljonit.
Kaija tegi õhtul taas kõigile süüa ja seejärel vaatasime filmi. Me polnud üsna tükk aega telekat vaadanud ja keskendumine oli päris vaevaline alguses. Margus valis filmi, milleks oli – All is Lost. See film oli ehtne näide sellest, mis kõik võib minna valesti, kui seilad merd. See oli meile hea õppefilm.
Esimene hommik merel möödus oksendades. Jaanus ärkas merehaigena ja Kaijal tekkis see siis, kui nägi Jaanus oksendama. See on merel nagu nakkushaigus. Veetsime mõlemad päeva tekil pikutades. Jaanus aitas natuke purjetamise kaasa ja Kaija üritas teha midagi süüa, kuid see oli merehaigusega üsna suur väljakutse. Vaid tekil olles tundus talutav olevat sellel hetkel ja sisse minna ei saanud. Seega veetsime terve päeva vaheldumisi tekil magades. Eks sellele merehaigusele aitas kaasa ka äärmiselt udune hirm. Udu on olnud Portugalis pidev kaaslane. Senini ei ole me veel jõudnud välja nuputada, millest nii tihe udu tekib.
Kokkuvõttes tundus vähemasti meile, et esimene päev merel sai edukalt üle elatud. Olime merel ligikaudu 10 tundi ja jõudsime õhtuks Figureira de Foz sadamasse. Järgmine päev oli meil aega laevaga harjumiseks ja oma asjade paigutamiseks. Veetsime päeva sadamas ja üritasime seal kala püüda, sest neid tundus sadamas olevat meeletult palju. Kaijal isegi õnnestus üks kala kinni püüda ja just sel hetkel kui uhaaks oli vesi potis keema pandud, teatasid kohalikud meile, et see kala ei ole söödav. Need kalad elavad sadamates ja jõe suudmetes ning elatuvad igasugusest räpsust, mis sadamates ujub, sestap kutsutakse neid kalu sitakaladeks. Seega see õhtu me kalasupi ei saanud, aga olime õnnelikud, et see kala siiski toimis söödava krabi püüdmiseks. Järgmisel hommikul oli meil võrgus 4 väikest krabi.
Järgmine sihtpunkt oli Lissabon. Selleks, et sinna jõuda, pidime merel olema üle öö. Alustasime varahommikul ja veetsime merel kokku ligikaudu 24 tundi. Kohale jõudsime järgmise päeva hommikul kella 6ks. Me tegelikult peatusime natukene enne Lissaboni, ühes armsas väikses sadamalinnas – Cascais, sest see sadam on väga kiidetud.
Vaatamata sellele, et jõudsime varahommikul sadamasse, otsustasime siiski minna Lissaboni avastama. Rongiühendust Lissaboni ja Cascaisi vahel on väga hea ja pilet oli samuti odav, 2,5 eurot üks ots inimese kohta. Portugalis kohatud inimesed olid meile rääkinud Lissabonist väga palju head, kuid meil kummalgi ei sümpatiseerinud Lissabon väga. Võib-olla olime liiga näljase või liiga väsinud eelmise päeva pikast merereisist, kuid millegi tõttu tundus meile Porto oluliselt armsam kui Lissabon. Portos oli oluliselt vähem turiste ja inimesed olid kuidagi vabamad ja lahedamad, kui Lissabonis, mis on ju ka väga suur linn – 2 miljonit inimest..
Tegime kiire lõuna ühes suvalises kohvikus rongijaama lähedal. Toit oli taas kord ääretult maitsev ja portsjonid suured. Kaija sõi esimest korda Portugali traditsioonilist võileiba. See on nagu tavaline võileib, mille vahel on rohkelt liha ja mis on kaetud juustu ja praemunuaga. Võileib serveeritakse koos tradistioonilise kastega, mis on natuke vürtsine. See oli senimaani üks parimaid traditsioonilisi toite, mida Portugalis sõime.
Seejärel jalutasime natuke Lissaboni vanalinna tänavatel ja tegime hulganisti pilte. Kuna meie sõbranna Annika oli palunud meilt abi, et aitaksime talle osta Portugali puzzle, siis võtsime selle endale päva eeesmärgiks. Käisime suveniiri poode mööda ja otsisime sobivat puzzlet ning seejärel postkontorit. Olime endaga päris rahul kui oma päeva eesmärgi täidetud saime. See oli esimene pakk, mis sai Eestisse saadetud. Loodame, et jõudis kohale ka ….
Tegime mereäärse väikese puhkepausi, istusime ja vaatasime silda millel nimeks 25 de Abril ning rahvuslikku monumenti Jeesusest (National Sanctuary of Christ the King). Mõlemad on Lissaboni tuntud sümbolid.
Olime mereäärses piirkonnas, kus hängisid enamasti noored. Igal pool võis tunda kanepi lõhna. Nägime ka mitmeid politseinike, kes tühjendasid tänavadiilerite taskuid. Samas ei olnud õhus närvilisust, vaid see kõik tundus kui igapäevane elu. Olime kohalikelt ka varem kuulnud, et Portugalis võib suitsetada kanepit, aga seda ei tohi müüa. Me ei tea kindalt, kas see on ka tõsi, kuid paljud noored meie ümber kahtlemata nautisid seda võimalust avalikult kanepit tõmmata.
Lisaks suurlinna närvilisusele, olime Lissabonis pettunud ka seetõttu, et enamus trammid olid rahvast nii täis, et nende peale ei olnud võimalik kohta saada. Lootsime teha linnatuuri trammiga nagu Portos, kuid kuna trammid olid nii üle rahvastatud, siis peatustes trammijuhti isegi ei avanud uksi. Sestap sõidutasid kohalikud enamasti turiste tuk-tukidega. Neid leidus tänavapildis ikka igasuguseid…
Teel tagasi Cascaisse tukastasime mõlemad. Tundub, et olime siiski mõlemad ehk liiga väsinud üleöö purjetamisest.
Järgmine päev kasutasime sadamas olles võimalust teha väiksemaid parandustöid laeval. Kaija tegi ka juuksuritööd ning lõikas nii Marguse kui Jaanuse juukseid lühemaks. Hiljem muidugi selgus, et olime teinud seda tuulesuunda mitte arvestades ja kogu tekk oli kaetud pisikeste karvadega. Eks me jääme nüüd tormi ootama, et see kõik taas puhtaks saaks.
Õhtul ankurdasime sadama kõrval olevasse lahesoppi, et sadamakulusid kokkuhoida. Ankrualad on üldjuhul tasuta. Õhtul jalutasime Cascaisi linnavahel ringi. Külastasime kindlust ja veetsime aega kohalikus baaris kust nautisime vaadet lahele. Cascais on väike armas linnake kuhu linnamelust põgeneda, näiteks nädalavahetuseks või miks mitte terveks nädalaks.
Järgmisel päeval alustasime teed Sinesi suunas. Sines on väidetavalt maadeavastaja Vasco da Gama sünnikoht. Seni oli see esimene päev, kui saime terve tee ilusti purjetada tagantuulega. Ilm oli taaskord ääretult udune. Vaatamata sellele, et olime rannikule võrdlemisi lähedal, oli maad kehvasti näha. Alles õhtupoole klaaris ilm pisut selgemaks.
Sinesis otsustasime jääda ankrusse. Päeval käisime poes, tegime taas nipet-näpet parandustöid laeval ja valmistusime järgmise päeva purjetamiseks. Pidime ostma piisava varuga toitu vähemalt paariks nädalaks. Seega tulime Lidlist tagasi nagu kaamelid. Õhtul läksime linna avastama. Sines, taas kord on üks armas Portugali sadamalinn. Portugali sadamalinnas Atlandi ookeani ääres on seni kõik olnud väga autentsed ja kuidagi tõusevad esile võrreldes teiste kohtadega, kus seni käinud oleme.
Järgmine peatus on viimane mandri Euroopas. Jääme ankrusse Sagresi lähedal, et oodata sobivat tuult Aafrikasse, Marokkosse purjetamiseks.
Kokkuvõttes on Portugali rannikul purjetamine vähemalt sama põnev kui mööda maad seda avastades. Aega on võtnud mereeluga harjumine. Sellised väiksed asjad tuleb ümber õppida, millele igapäeva elus maal üldse ei mõtle. Näiteks ei ole merel kunagi piisavalt puhast vett, seega nõusid ja riideid tuleb pesta mereveega. Tuleb ette, et vahest on vajalik ka ennast mereveega pesta. Märjad riided ei taha merel kuidagi ära kuivada, seega kõik on pidevalt niiske. Kui oleme merel, siis kõik asjad tuleb hoolega ära panna. Miski ei tohi niisama lohakil vedeleda, sh eriti sellised ohtlikud asjad nagu noad ja kahvlid. Pidevalt võid laeva kõikumistest tulenevalt oma varbad või pea kuhugi vastu ära lüüa. Süüa tehes tuleb arvestada, et ei raiskaks liialt palju gaasi ning kõik toit, mida poest ostame peab säilima kaua jne.jne. Seega on väga palju asju, millega tuleb harjuda. Eestlasele kohaselt on olnud kõige raskem harjuda sellega, et WiFi ja telefoni ühendus ei ole pidevalt kättesaadav 🙂 …. Aga sellegipoolest on olnud tore. Iga päev oleme merel kohanud delfiine. Oleme puhanud ja chillinud, kuulanud lihtsalt lainete loksumist, vahtinud lõpmatut merd … ja saanud meelerahu sellest, et võid oma telefoni päevadeks nurka unustada. Keset tühja merd purjetamine on senise reisi jooksul pakkunud ehk kõige enam meelerahu.
Ja peame ka vabandama, et meie postitused ei ole enam olnud nii sagedased. Üritame anda endast parimat, kuid selleks on ka mitmeid põhjuseid: esmalt, töötame hetkel selle kallal, et teha oma blogi ka eestikeelseks; teisalt, palju aega kulub ka sellele, et laeva peal teha igapäeva töid ja toimetusi, kolmandaks, pidevalt merel olles ei ole ka palju sündmusi, millest teile kirjutada 🙂
Aga eks näis, mis Aafrika meie teele toob.
