Montenegro (9-11 august)

Esmamulje Montenegrost ei olnud just kõige parem, kuna äsja pärast piiriületust hakkasime tundma tugevat prügi haisu. Peagi sõitsime mööda põlevast prügimäest, mis oli otse maantee kõrval… Montenegro ei tervitanud meid just parimate aroomidega, aga mis seal ikka … kui esmamulje on nii halb, siis edasi saab vaid paremaks minna… ja läks ka 🙂

Ka Montenegros jätkasime mägiteedel. Sõitmine võttis oodatust oluliselt rohkem aega ja esimest korda pidime pimedas sõitma. Algul oli ikka üsna hirmus sõita tundmatul teel mägedes, kottpimedas. Õnneks Jaanus oli jõudnud teha nii palju eeltööd, et meil oli välja vaadatud kämpimiskoht, mis jäi tee peale. See oli väga pisike kämping ja põhimõtteliselt ööbisime kellegi aias. Kuna jõudsime sinna öösel, siis me ei näinud ümbrust, kuid nägime taevast, mis oli nii selge ja miljonid tähed särasid. Olime mõlemad üpris väsinud ja jäime silmapilkselt magama. Hommikul andis perenaine meile küpsist ja kohalikku kommi. Lisaks saime ka natuke allahindlust, kuna olime seal vaid üle öö. Perenaine ja kaks imearmast kiisupoega saatsid meid teele 7 ajal hommikul.

Meie järgmine peatus oli Lovceni Rahvuspark. Tee sinna oli üsna ekstreemne ehk kurvine ja kitsas. Parki sisse sõitmise tasu oli sümboolne, 2 eurot inimese kohta. Lootsime teha mägedes lühikese matka, täpsemalt matkata mäe tippu. Kui jõudsime autoga GPS-is märgitud sihtkohta, avastasimegi end juba mäe tipus. Seega magasime kuidagi maha õige peatuse, kus pidi olema infopunkt ja sealt said alguse ka matkarajad. Parkimisplats mäe tipus oli väga väike ja seal ei olnud vabu kohti. Seega pidime kuidagi oma kolaka auto suutma ringi keerata ja sõitsime paar sada meetrit taas mäest alla parklani, kus oli piisavalt kohti. Sealt kõndisime tagasi mäe tippu. See oli hea valik, sest kohtusime tee peal eeslit ja Jaanus, teada tuntud loomaarmastaja, sai taas kord kedagi patsutada.

In the end, we were also a little bit happy, that we did not took a longer hiking trail, because the day was extremely hot. And by the time we got up from the stairs to the Njegoš Mausoleum, we were both quite exhausted. The mausoleum was built 1970 to 1974 and sits at the top of the Lovcen naturals park second-highest peak, Jezerski Vrh (1657m). You have to take the 461 steps up to the entry where two granite giantesses guard the tomb of Montenegro’s greatest hero. Inside under a golden mosaic canopy, a 28-ton Petar II Petrović Njegoš rests in the wings of an eagle, carved from a single block of black granite. The Mausoleum itself was quite small, but the view to the surrounding was spectacular. Just look at the pictures below and be amazed..

Teel mägedest alla nägime inimesi matkamas asfalteeritud ehk auto teed mööda. Selgus, et osa matkarajast ilmselt kulgeski mööda auto teed. Seega ilmselt ei oleks sealne matk olnud nii põnev ja olime üsna rahul lahendusega, et tervet pikka päeva matkamiseks ei raisanud. Sellegipoolest oli rahvuspargi külastus väärt elamus, kuna vaated mäe tipust olid taas kord sellised, mida on võimatu sõnadesse panna.

Pärastlõunal jätkasime sõitu Tivati linna suunas. See on väike linnake Aadria mere ääres. Plaanisime sõita mööda väikest poolasaart Tivatist kuni Kotori välja. Kotor on kahtlemata üks kuulsamaid ja pikima ajalooga Montenegro linnasid. Igatahes tee, mis kulges täpselt merega piiritledes mööda poolsaart avas meie silmad kaunimatesse vaadetele, mida seni olime kohanud. Tee ise oli muidugi äärmiselt kitsas ja Jaanusele oli suur väljakutse see läbida nii, et auto oleks endiselt ühes tükis. Tegime ka mõned peatused, et imetleda nö Ostrogothsi ehk The Lady of the Rocks saarekest, millele on ehitatud kaunis kirik. See tee avardas oluliselt meie mõttemaailma, et mida võib pidada rannaks. Peaaegu et kogu tee ulatuses oli ranna äärne ala nö pisikesi kaisid täis ehitatud. Inimesed peesitasid ja lapsed sulistasid nende kaide ääres… ja see tundus olevat nende paradiisi rand. Paljud inimesed ujusid rannikust üsna kaugel, mis tundus esmalt hirmuäratav, sest ka laevaliiklus oli lahes tihe. Samas meri oli seal ääretult rahulik ja isegi nii kaugel ujumine ei tundunud tegelikult ohtlik olevat.

Kotori lähedal leidsime mõnusa kärpimiskoha, kus öö veeta. Kotori me otsustasimegi lõpuks mitte mina, kuna juba linna äärne ala oli turistidest nii pungil, kes suurtelt kruiisilaevadel linnasaunas marssisid, ja me ei näinud vajadust seal koos nendega ringi trügida. Rand kus ööbisime oli tegelikult hotelli oma, kuid kuna seal oli ka teisi meiesuguseid autos magajaid, siis me ei lasknud end sellest häirida. Nautisime ise ka rannamõnusid ja sulistasime soojas merevees ning õhtusöögiks otsisime taas kohaliku baari, kus sai mõistliku hinnaga karpe süüa. Karbid kahtlemata olid kohalikud, kuna meres leidus neid hulganisti. Nägime ka üht vene pere snorgeldamas meie kämpimiskoha lähedal ja neil õnnestus endale korralik õhtusöök karpidest kokku koguda. Tõenöoliselt nautisid ka nemad see õhtu parimat kohalikku toitu 🙂

See koht, kus ööbisime oli tõenäoliselt populaarne ka hilisõhtustel piduliste seas, kuna kell 3 öösel äratas meid vali disko, mis pandi ilmselt ööklubist tulijate poolt püsti täpselt meie öömaja ehk auto kõrval 🙂

Kokkuvõttes oli Montenegro üllatus oma imeliste randade ja mägedega. Montenegros on kahtlemata kallim suvitaja kui Serbias või Bulgaarias, aga selle eest saab ka vingeid elamusi.

Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga