Horvaatia (11 – 13 august)

Montenegrost põrutasime edasi Horvaatia. Piirini ei olnud palju maad sõita, seega jõudsime sinna juba enne lõunat. Vaatamata varajasele saabumisele, oli piiril juba üsna pikk järjekord, kuna oli nädalavahetus. Pidime piiril passima ligi 30-40 minutit. Jaanus kasutas seda aega sihipäraselt, et oma mütsi tuunida.

 

Valisime tee mööda Horvaatia rannikut. Vähem aega oleks kahtlemata võtnud mööda suuri kiirteid sõites, aga olime varasemalt kuulnud, et Horvaatias on kiirteemaks üsna kõrge. Seegaüritasime kiirteed vältida. Meie esimene peatus oli Dubrovnik. See peatus jäi aga üürikeseks, kuna me ei suutnud linnas parkimist leida. Sõitsime autoga mööda kitsaid tänavaid, nägime ära vanalinna müüri ning seejärel sõitsime kesklinnast juba välja. Meil õnnestus tee peal leida üks imearmas nö peidetud rand. Peesitasime natuke ja nautisime merevees sulistamist, sest ilm oli meeletult palav. Olles piisavalt puhanud, otsustasime sõita edasi Splitti. Sõit Horvaatia rannikud mööda on juba iseenesest puhkus, kuna vaated merele ja väikesaartele, mille peal ja vahelt sahisevad läbi purjekad, olid lihtsalt hingematvalt ilusad.

 

Poolel teel Splitti pidime läbi sõitma ka Bosnia ja Herzogovinast. Bosnia ja Herzogovinal on väga väike merepiir, mis lõikab Horvaatia kaheks. Piiri ületades vedas meil taas kord meeletult, sest kui oleksime sõitnud teises suunas, siis oleksime kuni tänaseni järjekorras. Autod seisid rivis mitmeid kilomeetreid, et piiriületust oodata. Seega tundub, et Lõuna-Horvaatia ja Dubovniku ümbrus on just nimelt väga populaarne puhkamispaik turistidele.

 

Teel Splitti peatas meid politseinik ja suunas ümber teisele teele, kuna rannikuääres oli metsapõleng. Nägime kaugelt juba kerkivat suitsupilve ja kustutuslennukid mühisesid peakohal. Seega pidime sõtma mööda pisikesi külateid mägedes. Seekord oli roolis Kaija, kes proovis mitmekümnete S ja U kurvidega toime tulla, mis olid meie Passati jaoks ilmselgelt liiga kitsad. Õnneks jõudsime siiski turvaliselt maanteele tagasi. Ümbersuunamisest oli nii palju kasu, et avastasime ilusa jõe Spliti lähistel, kus kus on võimalik kajakitams ja raftimas käia.

Kaija tahtis väga minna kajakiga sõitma, et näha Spliti ilusat rannikut ka merepealt. Proovisime leida erinevaid kohti, aga kuna Horvaatia on kajaki entusiastide pool alles üsna hiljuti avastatud, siis enamus turismibüroosid pakkusid vaid kajakitamist koos turismigrupi ja giidiga. Saime nii palju aru, et kohalikud pidasid kajakitamist ilma giidita liiga ohtlikuks. Seega me ei leidnud esimesel õhtul Splitis kohta, kes oleks nõus meile kajaki andma ja otsustasime oma otsinguid jätkata järgmisel hommikul.

Ööbimiseks leidsime taas kord imekauni koha, mis asub vaid paar meetrit merest. Tegime väikese kalameeste kai peal endale õhtusöögi ja nautisime päikseloojangut.

 

Nagu ikka – hommik on õhtust targem. Järmisel hommikul leidsime turismifirma, kes soovitas meil minna Kasjuni randa, kus renditakse ranna külastajatele kajakke paariks tunniks. Sinna randa jõudmine ei olnud mingi probleem, kuid kajaki rentimine osutus tõeliseks väljakutseks. Jõudsime randa 10 ajal hommikul ja nägime kohe, et kajakid on neil olemas. Esmalt kästi meil teenindajate poolt 15 minutit oodata, enne kui jõuab kohale tüüp, kes kajakke rendib. Olles natuke oodanud, öeldi meile, et aega lähe siiski veel ligi tunnike. Kui olime üle 1,5 tunni oodanud jõudis inimene kohale, kes oskas meile öelda, et tüüp, kes kajakke rendib, jõuab kohale alles kell 2 pärstlõunal. Kaija korraldas selle peale korraliku stseeni selgitades käte ja jalgadega kuidas me oleme nii pikal reisil ja siin ainult pool päeva ning miks nad meil asjata oodata lasid jnejne… Selle tulemusel üks asjapulkadest murdus ja palus äsja „aasta klienditeenindaja“ tiitli teeninud tüdrukul meile see õnnetu kajak anda. Renitisime kajaki 2 tunniks ja see maksis uskumatu 40 eurot.

Tundub, et Horvaatlased teavad, kuidas küsida turistidelt raha, aga ärimudel ei tundu kuigi jätkusuutlik – klienditeenindus ei ole kindlasti nende tugevaim külg ja klient ei ole Horvaatias kindlasti kuningas.

Nevertheless the kayaking was nice. The coastline was beautiful and since there is a nice park Suma Marjan, there were a lot of rocky mini beaches were people were sunbathing between the cliffs. We were so surprised how the hell did they get to these places – some people were even there with their bicycles. We did not manage to find out how the people could get there, but certainly we know why people were there – you would most probably want to be sunbathing between the cliffs if you are nude. During our kayaking, Jaanus found two villas, which he imagined to own and live in some day. The villas had small harbors and mini beaches, with a great view to the sea. The harbours and villas seemed also empty, so maybe they are on the market…? If yes, then could someone give us many millions to buy a villa by the Adriatic Sea? Many thanks already in advance!

Üritasime siis võtta sellest õnnetust Kajakist viimast ja aerutasime mööda rannikut nii kaugele, kui jaksu oli. Spliti rannik on muidugi ääretult ilus. Olime otse Suma Marjan pargi kõrval, kus asus mitu imepisikest rannalappi ja inimesed päevaitasid kaljude vahel ning suurte kivimürakate peal. Olime üsna hämmelduses, et huvitav kuidas nad küll sinna kalju äärde olid saanud. Üks seltskond oli isegi sinna jõudnud koos ratastega. Meil ei õnnestunudki teada saada, kuidas inimesed sinna said, kuid kahtlemata saime aru, miks nad seal olid – see oli parim koht nudismi harrastamiseks. Mööda rannikut aerutades leidis Jaanus kaks unistuste villat ja soovunelmlesime, kuidas võiks olla seal elada ühel heal päeval. Mõlemal villal oli oma väike sadam ja pisike rannariba vaatega merele. Kahju oli vaadata, et mõlemad villad tundusid ka tühjad olevat – võib olla on need müügis?… Kui jah, kas keegi oleks nõus meile andma miljoneid, et osta üks nendest villadest Aadria mere ääres. Suured tänud juba ette! 😊

 

Pärastlõunal asusime taas teele ning otsustasime, et sõidame nii kaua kui jaksame ja otsime taas mereääres ilusa ööbimiskoha. Sõitsime ikka seda sama rada mööda Horvaatia rannikut ning vaated merele muutusid üha kaunimaks. Rannikul ääres oli lugematul arvul pisikesi lahtesid, kuhu oli rajatud ka pisike küla. Igas lahes oli arvukalt paate ja jahte. Jaanus tahtis teha peatusi, et saaksime neid imelisi väikseid külasid pildile jäädvustad. See ei olnud just kõige lihtsam ülesanne, kuna maantee ääres ei olnud palju võimalusi peatumiseks. Mõni pilt õnnestus meil siiski teha, kuid see ei olnud kaugeltki kõige ilusam külake, mida teel kohtasime..

 

Seega kui juhtud minema Horvaatiasse, siis kindlasti sõida mööda rannikuteed kuna sealt avanevad ühed ilusaimad vaated. See tee oli ka paljude mootoratturite poolt väga armastatud.

 

Õhtu hakkul hakkasime omale sbivat kämpingut otsima. Googeldades leidsime, et kämpingute hinnad Horvaatias on üle mõistuse kallida. Me ei tahtnud googlit hästi uskuda ja seepärast sõitsime ka ise ühest kämpingust läbi, et uurida hindasid. Selgus, et googlil oli siiski õigus. Kämpingus küsiti meilt 30 eurot parkimise eest üle öö st ainult parkimiskoht. Viisakalt tänasime info eest ja keerasime otsa ringi ning lootsime leida taas mõne sobiva koha mere ääres nagu eelmistel õhtutel. Peagi nägimegi mere ääres ühte sobivat kohta, kus parkis ka palju vagunelamuid. See koht tundus olevat ilma tasuta – vähemalt keegi ei pöördunud meie poole, et raha küsida. Ilmselt oligi see lihtsalt avaliku ranna parkla, mida paljud kasutasid kämpimiseks vaatamata sellele, et seal ei olnud dušši, WC-d jne. Olime õnnega koos, sest parimad parkimiskohad otse mere ääres olid veel vabad. Taas kord õnnestus meil saada imeline „öömaja“ vähem kui 10 meetrit merekaldast. See koht tundus nii turvaline, et esimest korda magasime pagasnik lahti, et imetleda merd ja tähistaevast. Keskööl nägime, et keegi ujus meres. Tal oli väga tugeva valgustusega pealamp. Tundus, et ta üritas midagi nagu vees püüda… see oli päris lõbus valgusemäng.

 

Vahest arvab Google maps, et selline tee on kõige kiirem. Tõenäoliselt on põhjus selles, et oleme valinud maksuvabad tee..

 

Kokkuvõttes oli Horvaatia mõnus rannapuhkus. Nägime taas kord mitmeid erinevaid randu ja nautisime imelist vaadet väikestele saartele keset Aadria merd. Horvaatias leidub randu igale maitsele, kuid need rannad, kuhu meie sattusime, ei olnud ükski liivarand. Samas igaüks neist oli kodu mõnele väiksele paadile või jahile. Mõnes rannas nägime hulganisti meresiile – seega peab olema ettevaatlik, et neile mitte peale astuda. Kõikides randades oli nii selge ja erksinine vesi, mida me vahemeres veel varem kohanud ei olnud. Horvaatia on kahtlemata Eestlase jaoks kulukas – vähemalt meie jaoks oli see kallim, kui olime esialgu arvanud. Samas on kahtlemata võimalik Horvaatiat nautida ka väikese eelarvega – sõita mööda rannikut ja kämpida rannaäärsetes parklates, mis on ööbimiseks enamasti tasuta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga