Me lihtsalt armastame Itaaliat… (13-17 august)


Olime surmväsinud, kui jõudsime lõpuks Garda järve juurde, mis oli meie esimene patumispaik Itaalias. Sõitsime üle 600 km peaaegu, et jutti. Tegime teel vaid ühe toidu peatuse – kuigi ka see osutus väljakutseks, sest paljud Itaalia restoranid on enne lõunat suletud. Õnnega pooleks leidsime siiski pizzeria ühes väikses külas. Iseenesest mõistetavalt teenindati meid seal itaalia keeles. Teame juba varasemast, et itaalias ei räägita väga palju inglise keelt. Õnneks meil tellimisega probleeme ei tekkinud, kuna teadsime kohe mõlemad, et soovime Calzonet süüa. See on on meie lemmik pizza ja Jaanuse lemmik toit üldse.. Calzone on põimõtteliselt suletud pitsa. Kuna ta on suletud, siis kogu pitsa sees olev krempel jääb mõnusalt mahlane – hoopis parem kui tavalisel pitsal.

 

Nagu mainitud, siis peatusime Garda järve ääres, Sirmiones. Kuna meie eesmärk oli jõuda Genovasse, siis see jäi meile täpselt tee peale. Sirmriones sadas tugevalt, kui kohale jõudsime. Seega linn nägi üsna räsitud välja. Tegime järves kiires supluse. Inimesed meie ümber pidasid meid vist hulludeks, sest kõigil ümberringi olid paksud vihmamantlid seljas. Vaatamata vihmale, oli meie jaoks ikkagi piisavalt soe, et väike suplus teha. Sirmrione linn ja järv ise on väga ilusad, kuid seal on ka vääääga palju turiste. Me oleks hea meelega eelistanud kohta, kus ei ole nii palju turiste. Sõitsime mööda linna ja leidsime lõpuks ka sobiva parkla, kuhu ööseks jääda. Sellel õhtul tegime ka oma rekord kõnni WC-sse. Googlist leidsime, et meie parklast 900 m kaugusel on tankla. Kui aga sinna kohale olime kõndinud, siis selgus, et tanklat seal siiski ei ole… Seega google ikkagist ei tea päria kõike. Pidime tagasi auto juurde kõndima. Kokku läks see käik kondimootoriga maksma 2 km, aga ei ole hullu – meie põied on tänaseks juba üsna hästi treenitud.

Enamus Garda järve ääres olevaid matkaradu asuvad järve põhjapoolsel küljel. See oleks meile tähendanud vähemalt pool päeva täiendavat sõitu ja kuna pidime Genovas olema 14-ks, siis otsustasime siiski matkma mitte minna ning selle asemel läksime paaritunnisele jalutuskäigule Veronasse. See otsus taaskord tasus ennast igati ära, sest Verona on ilmselt üks kaunemaid linnu maailmas. Kuigi taas sadas, jättis see linn jättis meile kustumatu mulje. Itaalia linnad lihtsalt võtavad su enda lummusesse…

Jalutasime ringi Verona vanalinnas …. ja ilmselgelt Eestlasele tuntud lause “Lost in Verona” saatis meid seal. Seega tegime nii, et me natuke oleksime ka nagu eksinud 🙂

 

Me teadsime ka juba varem, et Verona on Romeo ja Julieti kodulinn. Seega otsustasime üle vaadata selle linna kuulsamad vaatamisväärsused, ehk siis Romeo ja Julia väidetavad kodud. Romeo maja tundus, et on eraomandis ja sinna ligi ei pääsendu. Juliet maja suutis meid üllatada. Maja sissepääsu juures oli terve trobikond inimesi imetlemas tuhandeid armastuskirju, mis oli maja sissekäigu seinale kleebitud. See koht oli armastusest pungil. Ka meie tahtsime sinna jätta oma jälje, kuid meil ei olnud ei paberit ega pliiatsit käepärast. Leidsime õnneks siiski lahenduse, sest Kaija oli kogemata jalutuskäigule kaasa võtnud ühe raamatu ja rebisime sealt väikese tüki paberit. Üks kena daam laenas meile ka pastaka, peale seda kui ta nägi, et Kaijal ei kukkunud silmapliiatsiga paberile kirjutamine väga hästi välja. Seina peale riputasime oma armastuskirjakese plaastriga. Tegime hulganisti pilti Julietist, tema kuulsast rõdust ja iseendist selle kõige taustal. Vihma endiselt kallas, kuid see ei seganud meid, sest selle linna aura on lihtsalt midagi erilist. Jätkasime jalutuskäiku vanalinnas ja peatusime tee ja kohvi joomiseks ühes tüüpilises Itaalia kohvikus. Kahjuks ei olnud meil võimalik pikemalt Veronasse jääda ja pidimegi hakkama edasi sõitma Genova poole.

 

Genovasse jõudes ootas Mari meid juba korteri juures, mis ta oli meile ööbimiseks sebinud. Mari on ammune sõber ja töökaaslane nii Kaijale kui Jaanusele. Nüüdseks on ta Itaalias elanud juba üle 3 aasta. Mari kantseldas meid terve Genovas oldud aja jooksul. Me juba oskasime ette oodata, et Mari juures olek tähendab hulganisti head toitu ja palju head veini. Esimesel õhtul juba kostitas Mari meid traditsioonilise Genova piirkonna pastaga, pasta el pesto. Me ei olnud elus ette kujutanud, et vaid kahest koostisosast võib saada niivõrd maitsva pasta. Kui olime kõhud punni muginud ja piisavalt veini alla kulistanud, siis jalutasime Genova vanalinna, et vaadata tähtede sadu. Nägime vähemalt 3 tähte langemas – see oli ilmsegelt meie õnnepäev. Või ka siiski mitte.. sest teel tagasi korteri juurde hakkas Kaijal üsna halb – see võis olla tingitud üpris mägisest teest tagasi või pigem liiga suurtest toidu ja veini kogustest. Lõpuks jõudsime siiski turvaliselt korterisse tagasi, kuid järgmisel hommikul vajasime mõlemad palju-palju vett…

 

15 august on Itaalias pühad. Seega Maril oli vaba päev ja ta otsustas meid viia Camogli randa Genova lähedal. Kuna magasime kõik hommikul kõvasti sisse, siis jõudsime randa üpris hilja ja meil ei olnud mitte kusagile parkida. Suure ponnistuse tulemusel õnnestus siiski leida parkimiskoht, mis oli rannast natuke eemal. Seega pidime tassima kaasa ostetud toidu, Mari SUP-i laua ja muu vajaliku randa – olime kõik nagu kaamlid kolme kotiga. Randa jõudes hüppasime kohe vette ja lustisime SUP-i laual. Rand oli imeilus olles ümbritsetud kauni vahemere stiilis arhitektuuriga. Mari selgitas meile, et kuna Itaallased tahavad, et kõik oleks sümmeetriline, siis osadele majadele on rõdud ja aknad juurde maalitud… Distantsilt ei pruugi sellest arugi saada, sest kunsiteosed näevad tõesti väga loomulikud välja.

Kaija SUPi lauala – ettevaatust keegi läheneb..

 

Õhtul jalutasime Genova vanalinnas ja sadamas. Mari näitas meile, kuhu kuulus arhitekt oli peitnud kiriku müüride vahele oma surnud koera mälestuseks skulptuuri. Maitsesime Genova parimat gelatot ning tegime hilise aperativo ning läksime ära magama, kuna järgmine päev ootas meid ees matk 5Terresse.

 

Meie reisist 5Terresse lugege siit… (vajuta siia)

Viimasel õhtul genovas saime taas maitsta imehead pastat karpide ja tomatitega. Taas kulus sinna kõrvale ära sujuvalt 3 pudelit veini. Itaalias vist on võimatu muudmoodi toitu nautida, sest pudel veini maksab poes vähem kui 3 eurot. Kui oleksime jäänud pikemaks, siis ilmselgelt oleks meil tänaseks juba sõltuvus odava veini järgi…

Kokkuvõttes võib öelda, et Itaalia ei üllatanud meid eriti, aga seda ka põhjusega, sest olime varasemalt Itaalias käinud (me kihlusime Itaalias aastal 2015, kui sõitsime Roomast Venetsiasse). Teadsime niigi, et me mõlemad jumaldame Itaalia loodust, toitu ja inimesi. See kord tegi Mari meie reisi veel erilisemaks. Seega suured tänud Marile ja tema sõbranna Kirsikale, kes lubas meil enda fantastilises korteris ööbida. Nautisime igal õhtul korteri üüratut rõdu. Itaalia jääb tõenäoliselt alati meie jaoks väga eriliseks ning tuleme kahtlemata veel korduvalt tagasi…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga