Matkamine 5 Terres (16 august)

Sissejuhatuseks nii palju, et 5Terre ehk Cinque Terre on 5 väikest kalurikülad loode Itaalias Liguriani mere ääres. Need viis küla kannavad nime Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ning Riomaggiore. Neid viit küla ühendav rannikuala on osa Cinque Terre rahvuspargist, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Kõiki külasid ühendavad erinevad matkarajad. Võib valida kergemate ning keerukamate radade vahel ja igaüks peaks leidma sealt midagi sobivat – kas oled plätudega tulnud vaadet merele nautima või soovid saada tõelist füüsilist pingutust nõudvat kogemust.

Mari ütles meile kohe esimese asjana, et 5Terret lihtsalt peab külastama, kui juba Itaalias olla. Enamasti võtab rahvuspargi külastus terve päeva ja kõige mugavam viis kohale jõuda on sõita rongiga mõnest lähedal asuvast linnast. Soovitavalt tuleks võtta esimene rong kohe hommikul, et vältida rahvamasse. Kindlasti tuleks kaasa võtta vett, soovitavalt matkajalanõud, sest osadele radadele plätudes ei lubata ning soovitav on võtta kaasa ka süüa, sest külades süüa osta on super kallis. Lisaks võib olla raskusi üldse söögikoha leidmisega, kuna külade vahel poode ega restorane ei leia – need on ainult külas sees..

Tegime eelneval õhtul põhjaliku ettevalmistuse – võileivad, vesi sügavkülma ja otsisime matkariided valmis. Plaan oli jõuda Genovast esimesele rongile Monterosso suunas kell 6.30. Silmad avasime aga alles 9.00 – olime totaalselt sisse maganud. Pidime natuke täiendavat uurimistööd tegema ja otsustasime siiski, et vaatamata Mari soovitusele minna rongiga, saaksime kiiremini kohale autoga sõites. Lõppkokkuvõttes tuli autoga minek ja parkimise, kütuse ning teemaksu maksmine isegi natuke soodsam kui osta rongipilet Genovast, mis maksis 9.50 EUR üks ots üks inimene.

Sõit kestis 1,5 tundi mööda maanteed ja jõudsime kohale keskpäevaks. Ilmselgelt olime hiljaks jäänud, sest teeääred oli autosid täis. Politsei ei lubanud meil edasi Monterosso al Mare suunas sõita ja pidime parkima linnast 3 km kaugusele ja linna kas kõndima või minema bussiga. Muidugi meie kui suured matkasellid, otsustasime kõndida. Saime infopunktist ka matkaraja kaardi, mis oli suuresti kasutu, kuna esimesed tund aega lonkisime ringi, et leida õiget teeotsa. Jalutasime juba enne Monterosso al Marise jõudmist maha vähemast 6 km 🙂 .. kuid alles siis pidi ju matk hakkama..

Esimene küla ehk Monterosso al Mare ei vaimustanud meid väga ja taas kord samal põhjusel, miks alati – see oli väga turistikas. Turiste veeti sinna rongide, busside, autoga ja laevadega. Linnas oli ka suur rand, mille ääres oli ka üüratu parkla. Meile jäigi lõpuni arusaamatuks, et miks meil küll autoga ei lastud sinna sõita ja parkida. Kuigi Monterosso ei tundunud just kõige vingem koht, siis Jaanusele jäi seal siiski üks veiniistandus silma..

 

Linnas orienteerudes on üsna keeruline üles leida õiget kohta, kus saab alguse matkarada järgmisesse linna – turistidele jagatavad kaardid on siin kasutud. Lõpuks õnnestus meil ikkagi õige teeots leida ja süstime Varnazza suunas matkama. Esimese kilomeetri peal tabas meid ebameeldiv üllatus, et rada on tasuline. Täpsemalt maksab pilet 7.50 eurot inimese kohta. Mari jutust hiljem selgus, et linnade vahel on radu, mis on tasulised, aga on ka tasuta radu ja temal on alati õnnestunud just need leida. Kuna olime juba piisavalt palju maad maha kõmpinud, siis me ei näinud muud väljapääsu kui ikkagi pileti eest maksta. Kahju oli neist inimestest, kes olid jõudnud pileti kassani ja neil olid plätud jalas, sest neid rajale ei lubatud.

Rada ise oli üsna raske ja treppe mööda kaljult üles marssimiseks oli piisavalt, et nendest ära tüdineda. Meil õnnestus nö eesmärgistatud matkaga alustada kell 14.00, mis oli ühtlasi kõige kuumem aeg päevast. Füüsiliselt olime mõlemad ikka üsna läbi omadega. Kaija nägi eriti vaeva, et kuumuse ja treppidega toime tulla. Pidime pea iga 5 minuti järgi peatuse tegema, et ennast natuke koguda. Pärast Tatrates matkamist olime mõlemad juba üsna enesekindlad ja arvasime, et kui keerukas see mööda kaljurannikut matkamine ikka olla saab – selgus, et saab ikka olla vägagi keeruline 🙂 Seetõttu on ka tõenäoliselt soovitatav matk ette võtta kas hommikul vara või õhtul, kui on jahedam ning valida leebem aastaaeg kui südasuvi. Matkamise tegi muidugi rõõmsamaks meeletult kaunid vaated Liguriani merele ning pärast paari tundi matkamist nägime ka juba järgmist linna Vernazza.

 

Vernazza meeldis meile oluliselt rohkem kui Monterosso. Kitsad vanalinna tänavad, värvilised majad ja pisike sadam olid just sellised nagu olime näinud piltidelt, mis reklaamivad 5Terret. Võtsime natukeseks aja maha ja suplesime ning lõunatasime sadamakail. Ilm oli niivõrd kuum, et suplus ei jahutanud meid karvavõrdki. Esimene rada Monterossost Varnazzasse oli üsna raske ja kaalusime üsna pikalt, et kas võtame üldse järgmise raja Vernazzast Cornigiliasse ette või mitte. Aga kuna meil oli veel piisavalt aega ja me ei tahtnud tuldud rada mööda tagasi kõndida, siis otsustasime, et läheme ikkagi veel järgmisesse külla ka ning sealt sõidame rongiga tagasi Monterossosse, mille lähistel meie auto parkis.

 

Vaated merele läksid üha paremaks, seega olime vaatamata väsimusele rõõmsad, et otsustasime edasi matkata. See rada pidi olema ka natuke lühem ja väidetavalt ka natuke kergem. Kahtlemata oli rada lühem, sest läbisime selle vaid tunniga, kuid kindlasti me ei ütleks, et see kuidagi kergem oleks 🙂 Hingeldasime mõlemad korralikult..

 

Kolmas küla, Cornigilia asub kaljuserval. Vaade külale distantsilt oli taas hingematvalt kaunist. Kohale jõudes olime aga mõlemad nii väsinud, et meil ei olnud jaksu veel linnavahel patseerimiseks.

Seadsime sammud otse rongijaama suunas. Hüppasime järgmise rongi peale Monterossosse. Rongisõit mööda mererannikut oli samuti omaette elamus.

Jõudsime küll õnnelikult ja mõistlikul ajal tagasi Monterosso al Maresse, aga seal ootas meid ees uus väljakutse. Pidime kõndima 3 km mäest üles, et jõuda autoni. Jalad olid küll matkamisest kapsad ja jalatsid hõõrusid, aga olime ikkagi piisavalt kannatamatud, et jääda bussi ootama, mis oleks meid mäest üles viinud. Selle asemel otsustasime oma õnne proovile panna ning hakkasime vaikselt mäest üles kõndides hääletama. Olime jõudnud ühe kolmandiku teest läbida, kui üks tore Columbia vanapaar meid peale võttis. Kohalikud olid muidugi võrdlemisi ülbed, ega teinud hääletajatest turistidest väljagi. Paljud turistid oleks meid peale võtnud varemgi veel, kui neil oleks olnud piisavalt ruumi. Kokkuvõttes meil ikka vedas tohutult 🙂

Nagu Mari ütles, 5Terres käik võtab terve päeva ja see kehtis ka meie puhul. Meil õnnestus näha midagi kolmes külas ja tulevikus jääb veel 2 küla avastada. Õnne oli meil taas kord palju, kuna hiljem selgus, et rajad kolmandast neljanda ja neljandast viiendast külla on hetkel suletud. Oleks me oma matka soovinud alustada viimasest külast, oleks tõenäoliselt päev hoopis teistmoodi möödunud. Infot radade kohta on ka internetis üsna keerukas leida ja radade sulgemise kohta ei leidnud meie varasemalt ühtegi infokildu.

Kui minna 5Terresse siis soovitame samuti jõuda rajale piisavalt vara või pigem õhtul, kui on juba jahe. Või valida matkaks mõni südasuvi väline aastaaeg. Igaljuhul ei tasu alahinnata Vahemere kuuma päikest. Kindlasti tuleks kaasa varuda piisavalt vett ja mugavad matkajalanõud ning riided teevad olemise rajal kahtlemata mugavamaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga