Essaouira on samuti väike kaluriküla. Seega ei olnud ka seal spetsiaalset jahisadamat ja me pidime analoogselt El Jadidaga silduma kalasadamas. See kord ei pidanud me aga jääma ankrusse, vaid saime silduda ühe sadamas oleva jahi külge, kes omakorda oli sidunud kohaliku lootis kaatri külge. Nii need laevad seal seisid üksteise külge seotuna. Hea tava oli kohalikele anda natuke pistist, et nad jahil silma peal hoiaks. Meie ees sildunud Norrakad andsid kohalikele paki sigarette. Meie andsime neile peoga pastakad ja nad tundusid sellega väega rahul olevat..
Kalaturg sadamas kai pael 
Väga palju kalapaate üksteise kõrval…
..ning igaüks üritab kas oma paati kätte saada või ära parkida 
Kalur üritab penoplasti tükigaaerutada 
Kui kohale jõudsime, siis Margus kutsuti kohe pabereid klaarima. Peagi selgus, et kuigi olime eelmises sadamas kõik korrektselt teinud ja lahkumistemplid võtnud, siis millegi pärast ei kajastunud see nende kohalikus süsteemis. Essaouira ametnikele jäi mulje, et ajame pada ja et tegelikult on see esimene sadam, kuhu Marokkos olemas sildunud. Lisaks tahtsid nad meilt saada viisa tasu, kuna nende ajast ja arust dokumendid ei näidanud, et Eesti oleks riikide nimekirjas, kelle kodanikele on Maroko külastamine 90 päeva viisa vaba. Margus pidi lausa saatkonda helistama, et asju klaarida ja lõpuks saatkond suutis immigratsiooni ametnikud ümber veenda, et nad oma viisa info internetist üle kontrolliks. Õnneks saadab Elisa koos võrgu infoga sulle SMS-i välissaatkonna kontaktiga… Kangesti tundus see asi kõrvalt kuuldes, et ametnikud lootsid samuti meelehead saada, aga kes teab. Pärast 2-3 tundi ootamist ja Marguse sõnumeid meile, et ta on varsti vanglas, saime siiski paberid korda ja meid lubati maale.
Nagu El Jadidaski oli ka Essaouiras vana ajalooline kindlus. Essaouira sadama kindlus, mida varem tunti ka nime al Mogadir (väike kindlus), on üsna silmapaistev linnak 18 sajandist, mida ümbritseb paks kivimüür. Kuid ka täna keeb elu selle kindluse sees. See on täis kohvikuid, restorane ja kõiksugust värvilist käsitööd ning kunsti. Ning jääb ka ruumi selleks, et osa kohalike endiselt linnamüüride vahel elada saaks. Vanalinnas oli rohkem turiste kui eelmises kalurikülas ning see tähendas ka automaatselt kõrgemaid hindu. Samas hästi otsides oli endiselt võimalik leida ka taskukohaseid söögikohti. Me jalutasime vanalinna müüride vahel ja avastasime selle ajalugu tehes hulganisti pilte. Kahtlemata oli Essaouiras ka rohkem mida vaadata, kui El Jadidas.
Pärastlõunal võtsime eesmärgiks täiendada oma toiduvarusid. Sadamast soovitati võtta takso, kuna see on kõige odavam ja kiirem liikumisvahendit – vaid 7 Dirhami (70 euro senti) olenemata sihtkohas. Kuigi taksojuht võttis meil 10, kuna nägi, et oleme turistid, siis sellegipoolest võib väita, et takso on ääretult odav. Vastupidiselt oli aga toidupood, kuhu läksime, üsna kallis. Ostsime esmavajalikke asju, et pikka merereisi Tenerifele üle elada: piima ja liha tooted, vesi, konserve. Ostsime peamiselt asju, mida turult ei julgenud osta. Teel tagasi sadamasse andsime taksojuhile seekord täpse raha ehk 7 Dirhami ja ta jäi sellega rahule. Seega kui te reisite Essaouirasse, siis pidage meeles, et tuleks kasutada siniseid taksosid, sest need taksod sõidutavad sind kindla tariifi ehk 7 Dirhami eest. Need taksod on riigi poolt subsideeritud. Kõik ülejäänud taksojuhid võivad sult küsida mida iganes nad soovivad..
Waiting for our taxi
Enne kui päev õhtusse jõuab, soovisime saada osaks selle linna kala söömise kultuurist. Olime ju siiski parkinud ennast kalasadamasse. Hommikul, kui ekskursioonile läksime, tegid sadama ääres kaubitsevad kalarestorani pidajad head tööd ja pakkusid meile mereannid valikud kolmele vaid 180 Dirhami eest, joogid kaasa arvatud. Seega otsustasime õhtul, et läheme otsime selle selli taas ülesse, kes meile nii hea pakkumise tegi. Leidsime õige koha, kuid sama leti tagant üritas järgmine mees meile homaari maha müüa 1300 Dirhami eest. Meil õnnestus siiski üles leida see tüüp hommikust ja küsisime seda pakkumist, mis ta meile hommikul oli teinud. Lõppkokkuvõttes saime kaubale, et 200 Dirhami eest saame grillitud krevette, kalmaare, karpe, sardiine ning mingi valge kala, mida me ei suutnud välimuse järgi tuvastada. Isegi joogid ja salat mahtusid hinna sisse. Kolmele oli sellest kõigest rohkem kui küll. Toit oli imemaitsev, kuid natukene jäi see siiski El Jadida kalale alla, mis oli mahlasema ja paremini maitsestatud. Samuti olid kõrvaroad paremad.
Nagu juba mainitud, siis Essaouira on rohkem turistikas ja restoranis saad sa täpselt nii hea teeninduse osaliseks olenevalt kui palju sa oled valmis raha välja käima. Näiteks, automaatselt unustati meie lauda joogid tuua ja kui me neid ei oleks eraldi küsinud, siis tõenäoliselt ei oleks keegi ka neid toonud 🙂 Meie ümber tegid ülejäänud kliendid suured silmad, kui nad meie kauplemisest kuulsid ja aru said, kui vähe me tegelikult maksime. Nemad maksid tõenäoliselt seda homaariga õhtusöögi 1300 dirhamilist hinda. Isegi teenindaja oli üllatunud, kui lõpuks arvet tasusime. Igatahes olime rahul oma kauplemisoskusega, et saada 18 euro eest selline kõhutäis värskeid mereande kolmele.
Esimese päeva veetsime sadamas ning teisel päeval sõitsime lähedal asuvale ankrualale, mis oli asus ranna kõrval. Kuna sadamas ei olnud ühtegi mugavust, siis otsustasime minna ankrusse, et meil oleks vabamalt võimalik liikuda ja millal iganes soovime lahkuda. Ankrust oleks võimalik olnud ka ujuma minna. Seda me mõtlesime enne, kui vaatasime, et vee temperatuur on vaid 14 kraadi. See on mingi kummaline fenomen, sest 100 miili kaugusel põhjas ja lõunas on vesi 20-22 kraadi. Kohalikud ütlesid, et oktoobris on selline asi normaalne ning iga aasta sel ajal läheb vesi külmaks. Pole mingi ime, et keegi ei ujunud ega surfanud, kuigi rand meie kõrval oli imeilus.
Järgmisel päeval tõi Margus meid jullaga randa – tahtsime natuke blogi kallal tööd teha ja lisaks oli meil vaja veel värsked puu-ja juurvilju turult osta. Esmalt pidime aga leidma koha, kus saaksime dušši all käia. Sadamakapten väitis, et hotellid ümberringi pakuvad seda võimalust, et lihtsalt seal dušši all käia. Ilmselgelt olid aga ranna promenaadil kõik hotellid nii luksuslikud, et nad ei lubanud meid sinna pesema, kui me tuba ei broneeri. Õnneks leidsime ühe surfi varustuse laenutuse rannast ja neil oli kuum dušš. Nad lubasid meil seda täiesti tasuta kasutada. Kuum dušš oli üsna mõnus, arvestades, et viimati saime seda Portugalis.. Olime super tänulikud.
Värskendatuna läksime taas linna müüride vahele turule, et osta puu- ja juurvilju. Vaatamata kõrgemale hinnale kui El Jadidas, saime siiski kõik vajaliku ning lõuna eineks leidsime ka mõistliku hinnaga falafli wrapi müüja. Lõpuks õnnestus meil talt välja kaubelda ka 100 Dirhami ehk 9 euro eest korralik õhtuöök: terve grillkana, friikad ja salat.
Terve aja Essaouiras maadlesime ka sellega, et kus saada WiFi ühendust.
WiFi on meile oluline mitte ainult selle pärast, et meie sotsiaalmeediat boostida, vaid meil on WiFit vaja et vaadata ilma ja tuule prognoose. Sadamas ilmselgelt WiFit ei olnud ja enamus kohvikutes ei olnud levi piisavalt hea. Hea WiFi otsingul sattusime kogemata ühte katuse kohvikusse. Selgus muidugi, et WiFi on aga nii aeglane, et midagi teha ei õnnestunud, kuid õnneks saime siiski imeilusat vaadet nautida ning maitsvat Maroko teed juua.
Järgmisel hommikul hakkasime Kanaaride suunas purjetama. Meie esimene peatus on Lanzarote ja sõit sinna kestab ligikaudu 2 päeva ning 2 ööd. Pidime Marokos väljudes manööverdama mitmete kalapaatide vahel.
Meie teele jäi ka suur kaubalaevade ankruala, mida läbisime hilisõhtul. Täies valgustuseks ankrus olevate kaubalaevade vahel manööverdamine jättis mulje nagu oleks sõitnud jõulukaunistuste vahel keset merd – vaade ilu imeilus.
Teel Kanaaridele pidasime maha korraliku õhtusöögi. Tegelikult on meil koguaeg korralikud söögid merel aga see on üks vähestest mille me üles pildistanud oleme.
Ahjukartulid viineritega
Silmitsesime mitmeid kaubalaevu ning vaatasime päikeseloojangut.
