Pärast paari tundi Monacos viibimist võtsime suuna Marseille. Plaan oli sõita vähemalt paarsada kilomeetrit ning veeta öö kusagil vahetult enne Marseille. Vaated Prantsuse Rivierale olid võrratud. Kuna me ei tahtnud end ümbritseda turistide massiga siis me otsustasime mitte külastada teada ja tuntud Prantsuse linnasid nagu Nice ja Cannes. Me sõitsime Nice äärest mööda ja saime juba aimu kui keeruline siin oleks parkimiskohta leida.
Teekond lääne suunas mööda maksuvabasid teid viis meid läbi mägede ning me peatusime, et teha mõne pildid ja nautida vaadet.
Me lootsime jõuda randa piisavalt vara, et teha veel kiire suplus. Me küll jõudsime randa, aga esimest korda meie reisi jooksul ei olnud ranna ilm. Ilm oli pilvine ning vesi ääretult külm. Seega me ei jäänud randa kauaks ning asusime otsima ööbimiseks sobivat kohta. See osutus väljakutseks. Tundub, et prantslastele meeldib kämpida. Me leidsime palju kämpimiskohtasid, kuid hinnatase ei mahtunud meie eelarvesse. Auto parkimise eest küsiti umbes 10 eurot ning sellele lisaks 9 eurot inimese kohta. Seega oleks kogu hind kujunenud 30 euro kanti.
Hakkas juba pimedaks minema kui me lõpuks leidsime tee mis kulges mere ääres. See ei olnud päris rand, aga inimesed käisid sealt ujumas ikkagi. Seal tee ääres parkis teisi karavane ka ning seega otsustasime ka ööseks sinna jääda. Jaanus tegi kiire öö-supluse ka veel enne kui magama läksime.
Järgmine hommik tegime kiire hommikusöögi ning sõitsime edasi Marseille poole. Seal oli suurim jahisadam mida me eales näinud olime – see oli lihtsalt hiiglaslik. Jalutasime ringi ning otsustasime, et külastame lähedal asuvat vana kindlust nimega Fort Saint Jean. Olime üllatunud, et sissepääsu eest raha ei küsitagi. Nautisime kindluse ülevalt avanevat vaadet ning jalutasime sees ringi enne kui edasi liikusime. Täna tahtsime kindlasti päeva varem õhtusse saada, siis kui on veel valge, et saaksime nautida rannas olekut.
Tegime natuke uurimistööd ja leidsime kena parkimiskoha täpselt ranna kõrval. Seal oli tasuta dušš, WiFi lähedal asuvas kohvikus ning kõik muu mis meil oli vaja mugavaks olemiseks. Rannad selles piirkonnas on täiesti erinevad nendest mis me oleme kohanud Itaalias, Horvaatias, Montenegros või Bulgaarias. Rannad siin on lai ning suure liivaribaga ning sügavaks läheb hästi aeglaselt. See meenutas randasid mis meil Eestis on.
Valisime rannas endale sobiva koha ning küpsetasime endale õhtusöögi ning nautisime võimalust töötada oma uues „kontoris“ ka natukene oma blogiga. Selline rahustav ümbrus nagu meil oli aitab kindlasti kaasa loovusele. Me ei lasknud end häirida mõnedest imelikest pilkudest, et me keset randa endale süüa teema. See linn, Agde, tundus olevat ainult kohalike päralt kuna me ei tuvastanud palju võõrkeelt kõnelevaid turiste.
Hiljem, samal õhtul, otsustasime uurida kuidas selles linnas öö elu on. Jalutasime ranna promenaadil kus oli palju baare ja pubisid. Olime üllatunud, et paljud neist olid peaaegu tühjad kuigi inimesi tundus linnas palju olevat. Noored istusid ranna ääres ja lõbutsesid, kuid keegi neist ei tundunud purjus või ülemeelikud olevat. Kuigi oli laupäeva õhtu. Lisaks märkasime, et väga paljud noored poisid püüavad kai peal kala selle asemel, et pidutseda. Tundub, et Prantsusmaal on palju alternatiive meelelahutuseks laupäeva õhtul – nagu kala püüdmine. Kes teab, võibolla poisid lootsid merineitseid püüda endale õhtuks 😊
Järgmisel hommikul tahtsime veelkord nautida seda võrratut randa enne kui uuesti teele asusime. Seekord oli meie eesmärk jõuda Hispaaniasse, Costa Brava piirkonda. Tee peal silmitsesime mitmeid ajaloolisi veini villasid ning nägime ka Flamingosid.
Kuna me ei olnud Prantsusmaal planeerinud kindlaid kohti kus käia või mida näha sooviksime siis otsustasime, et proovime mõnda autentset Prantsuse restorani. Taaskord nägime vaeva, et leiaksime mõne mis oleks avatud keset päeva. Sama probleem oli meil ka Itaalias. Enamus kohad avatakse alles õhtul. Lõpuks leidsime ühe ning astusime sinna sisse. Kiirelt vaatasime ka googlist ning leidsime, et see koht on saanud palju head tagasisidet. Restorani omanik oli väike armas prantsuse vanapapi kes pidas seda kohta üksi. Maha istudes avastasime, et koha omanik, ei räägi sõnagi inglise keelt. Ta tõi meile käsitsi kirjutatud prantsuse keelsed menüüd. Hinnad olid umbes 12 eurot pearoa eest mis oli pisut kallis meie jaoks, kuid otsustasime ikkagi jääda. Kuna me menüüst midagi aru ei saanud, siis omanik vedas meid kööki ning avas külmiku ning näitas mis tal on. Külmikus olid vorstikesed, pardirind ja loomaliha. Jaanus valis vorstikesed ning Kaija pardi. Road valmisid umbes 15 minutit ja serveeriti koos friikartulitega. Pardirind maitses natukene nagu maks, seega hetkeks arvasime, et see ehk ongi hoopis maks. Meie üllatuseks ei olnud roa juures salatit aga äkki siin serveeritaksegi selliselt? Omanik tõi meile veel kohaliku sinepit mis maitses meile väga. Liha ja vorstid olid väga hästi tehtud, kuid meie jaoks jäi siiski midagi puudu.
Ebameeldiv oli, et kui hakkasime maksma, siis omanik ei andnud meile õige summa raha tagasi. Arvasime, et äkki ta võttis seda kui jootraha. Me tahtsime nagunii jootraha jätta aga ta ei jätnud meile võimalustki. Kui me juba lahkunud olime, siis ta jooksis meile järgi ning tõi ülejäänud raha ka tagasi. Väga kummaline olukord igatahes ning samas ka naljakas. Me mõlemad oleme Prantsusmaal käinud mõned korrad ja proovinud kohaliku kööki ning igakord oleme pidanud natukene pettuma. Võibolla meile lihtsalt ei maitse prantsuse köök või oleme me oma lemmiku, Itaalia köögiga, liiga ära harjunud. Järgmine kord Prantsusmaal valime vist McDonaldsi mis on märksa odavam ja serveerib ka liha ja friikartuleid 😊
Prantsusmaa ja Hispaania piirile lähenedes avastasime, et liigume taas õiges suunas, sest teiselpool piiri olid meeletud järjekorrad. Tundus, et prantslased kes nädalavahetusel Hispaanias poodlemas käivad, kuna seal on odavam, tulevad tagasi. Piirilinn, Le Perthus, oli huvitav sellepoolest, et piir jooksis täpselt piki tänavat, ehk ükspool tänavat oli Prantsusmaa ja teine pool tänavast Hispaania.
Kokkuvõtteks, me põhimõtteliselt sõitsime Lõuna-Prantsusmaa kiiresti läbi, ning seetõttu ei näinud ega kogenud palju. Seega hetkel ei saa ka öelda, et me igatseks siia kunagi tagasi tulla.
