Matk Coma Pedrosa mäe tippu (26 august)


Matkapäev algas rõõmsalt. Magasime täiega sisse, kuid ei lasknud end sellel häirida kuna arvaime, et 7 tunnine matk on tõenäoliselt käkitegu. Vähemalt selline mulje jäi meil eelmine päev kui rääkisime infopunkti töötajaga.

Seega alustasime matka 10.30 ajal. Raja algus juba oli päris järsk. Võtsime malli ühelt vanemalt naisterahvalt, kes meist mööda põrutas, et sinka-vonka mööda rada üles minna on lihtsam.

 

Esimene eesmärk oli jõuda mägihütini mis asus umbes poolel teel. Mägihütid on väikesed majakesed mägedes kuhu inimesed saavad hädaolukorras varjuda, vajadusel veeta öö ning süüa. Tegime pika lõuna – sõime kaasatehtud võileibu eesti musta leivaga ning puuvilju.

 

Esimene osa matkast oli raske Kaija jaoks – seda võibolla tühja kõhu pärast kuna hommikusöök jäi üürikeseks. Vähemalt peale korraliku lõunat sai Kaija oma energia tagasi. Vastupidi oli Jaanusel kes peale lõunat, kui kõrgused küündisid üle 2200 meetri, ei saanud end üldse enam käima. Me ei tea kas sai liiga palju korraga söödud või oli tegemist kerge mäehaigusega aga Jaanus ei tundund end üldse hästi. Oli peavalu ning peapööritus. Seega tegime palju peatusi. Ühelhetkel hakkasid Jaanusel pihta ka hingeldushoog nagu ei saaks piisavalt õhku. Seetõttu tegime peatusi juba iga 5 minuti järel. Pealekauba Jaanus higistas nagu ojast – higi voolas varrukast välja nagu kehas oleks auk. Me lootsime, et mingi hetk läheb rada ehk kergemaks aga seda ei juhtunud. Mitu korda mõtlesime, et lähme tagasi, kuid leidsime taas kuskilt jõudu, et edasi minna. Ilmselt need olid need imelised vaated mis meile avanesid ja motiveerisid edasi minema. Lõpuks hakkasime ka nägema mäe tippu kuhu tahtsime jõuda.

Samuti jäid meie tee peale ilusad mägijärved kus oli kõige selgem vesi mis me näinud oleme. Need järved said oma vee liustikest.

 

Olles kahest järvest möödunud oli keeruline aru saada kust rada edasi jookseb. Õnneks meie ees liikus ka inimesi ning nende järgi saime aimu kust minema peaks. Panime mõlemad ka kindad kätte, sest nüüd oli tarvis juba neljakäpukil edasi liikuda. Kui meil oli umbes 20 minutit lõpuni tuli meile vastu pere kellel oli ka 3 koera kaasas. Oli äge vaadata kuidas koerad mängleva jooksuga mäest alla tulid – see tundus nende jaoks nii kerge olevat samal ajal kui me olime suremas 😀

Jaanus tegi tippu jõudmisest hea video. Viimased sammud Jaanus lausa lendas nagu polekski enam väsinud. Jaanus lausa hüppas rõõmust. Nagu video peal näha Kaija päris ei hüpanud rõõmust, kuid oli siiski õnnelik, et me tippu jõudsime. Meie ees olev pere oli samuti rõõmus, et me kohale jõudsime, kuna nad olid eelnevalt näinud kui raske meil on.

 

Teisi videoid matkas saate vaadata meie Youtubi kanalist vajutades siia.

 

Tippu jõudes oli kell 1630, seega kokku läks ülestulek 6 tundi. Me olime kurnatud , seega sõime seal, et taastada oma energiavarud. Jaanus oli eriti õnnelik kui avastas, et keegi ole pool oma šokolaadi tahvlist sinna jätnud. Ei teagi kas meelega või kogemata. Igatahes see kulus marjaks ära 😊 Süües nägime ka kotkaid kaugel meist möödumas. See kõik kokku oli imeline – vaated, loodus ning me nägime isegi seda kohta kust me matka alustasime ning auto parkisime.

 

Me oleks kindlasti tahtnud tipus kauem olla, kuid aega ei olnud enam ning oli tarvis hakata alla minema enne kui pimedaks läheb. Järvede juurest saab tippu kahte teed pidi. Otsustasime, et alla järvedeni lähme teist teed pidi. Meie ees olnud pere väitis, et teine tee on järsem ja ohtlikum, kuid peale pikka kaalumist otsustasime ikkagi ise järgi proovida. Üles minnes nägime inimesi sealt alla tulemas, seega ei saanud see väga hull olla. Tegime õige otsuse, sest nägime ka vaateid mis avanesid teisele poole mäenõlva. Me ei ütleks, et allatulek teist rada pidi kuidagi ohtlikum või raskem oli.

 

Allatuleks kindlasti ei olnud lihtne nagu arvata võiks. Üles minek on füüsiliselt raske ning nõuab võhma aga sul on lihtsam tasakaalu leida. Allatulek paneb suure koormuse aga kandadele ja jalgadele kuna pidevalt on tarvis kivilt kivile hüpata, et tasakaal ei kaoks.

 

Kaija avastas, et alla jooksmine ei ole kandadele nii koormav ning valus. Alla tulles tegime ka pause kuna Jaanusel endiselt pea valutas ning ta hingeldas hirmsasti.

 

Jätsime mägionni juurde osa oma söögist mida saime nüüd tagasijõudes nautida. Jaanuse pluus ning tuulejope olid higist läbi ligunenud. Alles siis Jaanus ütles Kaijale kui kehv tal olla oli, kuna mägedes olles arvas, et Kaija oleks kindlasti tahtnud, et me ilma tippu tõusmata alla tagasi tuleme. Mägionni juures hakkas Jaanuse enesetunne taas paranema. Tegime mõned pildid hobustest, mägedest, maastikust ning jätkasime oma teekonda alla. Oli umbes üks tund minna. Kuid selleks ajaks Kaija jalad ning kannad juba valutasid. Seega rollid pidevalt vahetusid – kui üks tundis end kehvasti siis teisel oli hästi ning vastupidi 🙂

Jõudsime auto juurde tagasi 2030 paiku. Seega kokku olime mägedes 9.5 tundi. Kindlasti olime nõrgemad kui keskmine Andorra mägimatkaja, kuna kõik lihtsalt põrutasid meist mööda. Meil läks kõvasti rohkem aega kui infopunkti töötaja poolt prognoositud 7 tundi. Aga me tegime ka palju peatusi. Olles meeletult väsinud olime siiski õnnelikud, et me selle ära tegime. Andorra ning sealsed matkarajad on suurepärane võimalus avastada Püreneesid. Matkaradu on erineva raskusastme ning pikkusega ning vähemalt see kus me käisime oli täiesti tasuta. Meeldiv oli ka see, et rajal ei olnud ülemäära palju inimesi nagu seda on olnud Poola Tatrates, Slovakkias ning 5Terres.

 

Comments

  1. Meriliis

    Nii palju äratundmisrõõmu selles loos!
    Nn mäehaigus nii madalal ja nii kähku siiski tabada ei saa, tõenäolisem halva enesetunde põhjustaja on hoopis vedelikupuudus või päikesepiste.
    Juhul, kui pingutusest hoolimata matkapisikuga nakatusite, siis võtke teatavaks, et Euroopa mägiojades (neis, mille lähedal kariloomi ei peeta) voolav vesi on üldjuhul turvaline janukustutaja.
    Tervitab veidi kogenum kirglik mägimatkaja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga