Kanaarid – Lanzarote (28 -september – 01 oktoober)

Purjetasime Marokos Lanzarotele paar päeva. Kohale jõudes ootas meid ees suurepärane ilm, soe vesi ja kõigi mugavustega värskelt valminud sadam Arrecifes. Nii uhket sadamat me oma laevareisi jooksul veel näinud ei olnud. Ja vaatamata sellele, et sadam oli võrdlemisi uus, oli sadamatasu siiski taskukohane ja oluliselt odavam kui Marokos, kus selle raha eest ei saanud ühtegi mugavust.

 

Kõik see oli meile väga teretulnud, kuna purjetamine Marokost Kanaaridele läks üsna vaevaliselt. Margus sai Maroko toidust kõhupisiku, mille tõttu viibis ta enamus aega pikutades. Margusel tõusis isegi palavik. Kaija ravis teda smecta ja sorbexiga. Selge oli see, et Marokost ostetud toiduga pidime olema ettevaatlikud ja kõik asjad tuli üle pesta või läbi keeta. Meil mõlemal oli sõidu ajal tervis õnneks korras. Seega proovisime ise rohkem öösel valves olla, et Margus saaks end välja puhata. Õnneks saime head tuult ja jõudsime oodatust varem kohale.

Esimese asjana lubasime endale korraliku õhtusöögi sadamaäärses restoranis. Kaijal oli sõidu ajal raskusi söögi tegemisega, sest siseruumis olles kippus süda pahaks minema, siis kõigil oli kopp ees merel saadud nö kiirtoidust ehk pitsast.

 

Kasutasime ka võimalust, et on olemas vesi ja elekter ning võtsime ette suuremad koristustööd laevas. Pesime teki puhtaks ja koristasime laeva seest samuti puhtaks. Kambüüsis said kõik asjad üle pestud, mis võiks kõhuhaigust tekitada. Kõik pesud said pestud ja kui olime lõpetanud, siis küürisime ka endid sooja dušši all puhtaks – viimasest soojast duššist oli taas üsna pikk aeg möödas.

Kui kõik vajalikud toimetused olid tehtud jagus meil veel Jaanusega jaksu, et minna linnavahele uudistama. Kuna tundsime, et sadamas koduselt ja tasu oli odav, siis otsustasime, et jääme Lanzarotesse veel üheks päevaks ning võtame rendi auto, et natuke ringi uudistada. Arrecife linna uudistades oligi meie üks eesmärk leida hea hinnaga rendikas. Lisaks sellele jõudsime vaadata ka kohalikku kindlust, randa ning imeilusat laguuni, kus kohalikud oma väikepaate hoiavad. Arrecife on armas turismi kuurort, kus just üleliia palju kohapeal midagi teha ei ole, aga päevake seal ringi jalutada ja randa nautida oli täitsa ok.

 

Järgmisel hommikul läks Jaanus rendiautole järgi – rendi hinnad on Kanaaridel üsna mõistlikud. Olime omale päeva programmi võtnud, et saarele ring peale sõita. Esimene koht, kuhu suundusime oli Cesar Manrique maja – külas nimega Haria. See tuntud kohalik arhitekt ehitas maja vulkaanilise kivide vahele ja sisse. Ta oli kohaliku arhitektuuri suurkuju ja paljud vaatamisväärsused, mida enamus turiste Lanzarotel külastavad, on just tema ehitatud. Kohalikud ütlevad, et just tema on toonud läbi suurema turismi Lanzarotele elu tagasi.

Maja ise oli muidugi muljetavaldav. Naturaalsete laavamullide sisse olid ehitatud erinevad toad, mida ühendasid maa alused käigud. Maja oli täis erinevat kunsti sh. alates Piccassost kuni Manrique enda meistriteosteni. Kui kellelegi pakub selline arhitektuur rohkem huvi, siis teadmiseks, et keegi sakslane on teinud tuntud arhitektist ka dokumentaalfilmi.

Tegime majast palju klõpse, kuid nende abil on muidugi keeruline kogu olustikku edasi anda.

 

 

 

Edasi suundusime Teguise külla, kus toimub igal pühapäeval turg. Lootsime seal täiendada oma puuvilja varusid, aga kohapeal selgus, et tegemist on ääretult suure käsitöö turuga. Sealt sai osta kõike mida iganes suudad ette kujutada. Puudu ei olnud muidugi ka kõiksugu vuhvel kauba müüjad. Linna keskväljakul kepsutas kohalik vanurite rahvatantsu grupp ja taustaks laulsid noored tüdrukud. Turg oli ääretult üle rahvastatud ja meil ei jagunud kannatust, et seal kaua ringi jalutada.

 

Seega suundusime edasi põhja, Caleta de Famara randa. See oli tõsine surfarite paradiis. Rannas lehvis kahjuks punane lipp ja pikemalt me seal ei peatanudki.

 

Sõitsime edasi La Isletasse, et imetleda kohalikku naturaalset laguuni. Laguunil lustisid noored lohesurfarid. Naljakas oli vaadata seda rahulikku laguuni kui selja taga oli märatsev meri ning laine peksis vastu kaljusid.

  

Palju meil aega nautimiseks ei jäänud, kuna tahtsime jõuda kindlasti Timanfaya loodusparki, et näha Timanfaya vulkaanilist mäge. Esmalt jõudsime rahvuspargi muuseumi, mis suure üllatusena on kõigile tasuta. Muuseum oli väga asjalik, aga taas kord aega nappis, et korralikult süveneda. Muuseumist saime info, et Timanfayasse saame minna vaid bussiga ning seal vabalt inimesi matkama ei lastagi. Piki Timanfaya looduspargi merega piiritletud äärt on võimalik teha pikem matk, kuid selleks ei olnud me piisavalt ette valmistatud. Seega matkamine jäi see kord ära.

Sõitsime edasi Timanfaya vulkaani suunas, igal pool ümberringi oli vaid laavakivid. Ostsime 10 eurose pileti ning peagi ootas meid ees suur restorani hoone, mille juures tuli ümber istuda bussile. Sel hetkel oli meil veel väike lootus, et meid lastakse mingi hetk ikkagi ka vulkaani kraatri servale patseerima, aga seda ei juhtunud. Läkski nii, et tegime vulkaanimägede vahel bussiga ligi 40 minutilise ringi. Sõit ise oli vahva. Näha sai palju ja teada ka, sest bussis jooksis lindilt piirkonda tutvustav tekst. Bussijuht tegi samuti kino kitsastes mägede vahelistes orgudes kiirust lisades. Vaated bussi aknast olid muljetavaldavad ning iga natukese aja tagant buss peatus, et kõik reisijad saaks imetleda vulkaane ja kraatreid imetleda.

 

Lõpuks jõudsime bussiga samasse kohta tagasi, kus olime alustanud. Seal näidati meile veel seda, kuidas vulkaanilisest mäest piisavalt kuumust tuleb, et heinakuhi põlema süüdata või ämbritäis vett sekunditega keema paisata. Kohapeal asuv restoran kasutab seda kuumust toidu valmistamiseks. Ja nii otsustasime ka meie maitsta siis laava kuumusel küpsetatud toitu. Liha maitses hästi.

 

 

Edasi suundusime taas lõunasse. Timanfaya looduspargi all asuvad soola väljad ja otsustasime ka sealt läbi põigata. Kahjuks ei saanud me aga neile väga lähedale, sest ala oli suletud, kuna oli pühapäev.

  

Soolaväljade lähedal oli ka üks must rand – just nimelt musta liivaga rand. Me Jaanusega ei olnud sellist randa varem näinud. Üsna kummastav oli oma jalgu hiljem mustadest liivateradest puhastada 🙂

Üks kuulsamaid kohti Lanzarotel on ka Playa Blanca ehk valge rand. Sealt kandist on ka parim praami ühendust teiste saartega. Meil oli esmalt üsna keerukas leida õige rand, kuna selles piirkonnas on meeletult hotelle ja vähemalt osad rannad on hotellikettide era rannad, kuhu ligi ei pääse. Lõpuks tundus, et leidsime siiski õige koha ja tegime kiire supluse. Margus valvas seniks meie asju.

Ringi sõites sattusime ka veel sellistesse kohtadesse…

 

Sellga saigi meie turismi atraktsioonide ringreis lõpu. Edasi läksime toidukasse, et koguda toitu Tenerifele purjetamiseks, mis on paari päeva sõit. Alustasime purjetamist järgneval hommikul. 

 


Tuul oli esialgu kesine ning osaliselt sõitsime vaid paari sõlmega. Kasutasime seda võimalust kohe ära, et teha väike suplus, sest ilm oli meeletult palav ja päike kõrvetavalt kuum.

 

Õnneks oli selleks ajaks juba ka Marguse tervis taastunud ja kuigi ka Jaanus oli mingi pisiku üles korjanud, siis õnneks möödus see kergelt. Teisel purjetamise päeval oli ideaalne taganttuul ja purjetasime terve tee spinnakeriga. See oli ilus sõit saarte vahel ning mõnus vaheldus oli merepeal pidevalt silmapiiril ka maad näha.

Kokkuvõtteks oli Lanzarotel mõnus puhkus. Nägime ja tegime piisavalt, kuid siiski jäi kripeldama see pikk matkarada mööda vulkaanilist rannikut. See tuleks ikkagi ühel heal päeval läbi matkata…

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.