Matkamine Teide rahvuspargis – Teide ja Veijo vulkaanimäe tipud (5-6 oktoober)

Kui oli selge, et me lähme Tenerifele teadsime kohe, et tahame Teide mäe otsas ära käia. Teide mägi on vulkaan, mille tipp asub 3718 meetri kõrgusel ning ühtlasi on see kogu Hispaania ning Atlandi Ookeani saarte kõrgeim.

Teide mäetipu külastamiseks on mitu viisi. Kõige populaarsem on mööda köisraudteed, mis viib sind 3555 meetri kõrgusele. Selle hind on 27 eurot edasi-tagasi ning tipu vallutamiseks on tarvis ise edasi ronida, kuid ühtlasi on selleks vaja eriluba, mida väljastatakse ainult 200 inimesele päevas. Kuuldavasti luba ise ei maksa midagi ning see on tarvis lihtsalt internetis eelnevalt broneerida enda nimele. Samuti on mõistlik eelnevalt köisraudteel koht broneerida, et vältida järjekordi. Esimesed vabad broneeringud ning eriload leidsime alles November lõpuks. Mõned inimesed sõidavad ainult ühe otsa üles ning tulevad jala alla või vastupidi. Köisraudtee miinus on, et kui juhtub olema tuuline ilm, siis kogu tegevus peatatakse ning võid oma broneeritud sõidust ilma jääda.

Veel leidsime, et on võimalik broneerida koht Altavista mägionnis 1 ööks ning siis ei ole eriluba tippu tõusmiseks tarvis kui teed seda järgmine hommik enne kella 9. Siis ei ole mäe tipus veel kedagi, kes kontrolliks luba üles minemiseks. Peagi avastasime, et esimesed vabad kohad mägionnis on samuti alles novembri lõpus. Hakkasime juba lootust kaotama, kuid otsustasime, et kirjutame ning uurime, kas tõesti ei ole kahte vaba kohta lähipäevadeks ning palusime teada anda, kui keegi tühistab ja mõni koht vabaneb. Viie minuti pärast oli keegi Maria meile juba vastanud, et just vabanes 2 kohta homseks ning võime internetis teha broneeringu. Nobedad näpud ning minuti pärast oli broneering 1 ööks kahele tehtud. Hind oli 25 eurot nägu. Vahest peab õnne ka olema.

 

Mägionn asub 3270 meetri kõrgusel ning erinevate tagasisidede põhjal peaks sinna matkamine aega võtma 4-5 tundi. Sealt edasi on umbes 90 minutit Teide mäe tippu. Enamasti lahkuvad inimesed mägionnist kell 6 hommikul, et jõuda päikesetõusu ajaks tippu, mis on ligikaudu kella 8 paiku. Selleks, et jõuda matkaraja algusesse, rentisime lennujaamast auto, kuna seal oli see palju odavam ning samuti oli odav pilet bussiga lennujaama minekuks. Pärast mõningast segadust hinna osas, saime lõpuks ka oma rendi auto kätte ning asusime teele matkaraja algusesse, mis asub köisraudtee alguse lähedal.

 

Natuke läks aega parkimiskoha leidmisega, kuid saime siiski suhteliselt kiirelt oma mikroauto pargitud. Alustasime matka kell 1315. Kui kõik läheb nagu plaanitud peaksime mägionni jõudma kella viie paiku, mis ongi see aeg kui seal uksed avatakse. Meil oli üks suur seljakott ning üks väike. Suures kotis olid soojad riided ning toidu ja vee varu. Väikses kotis oli meditsiinipisik, päikesekreem ja muu vajalik, et meil oleks ohutu matk. Mägionni juures on ainult paar kraadi sooja ning mäe tipus 0 kraadi ning isegi mõned minus kraadid, seega soojad riided olid kõige olulisemad.

 


Mägionnini oli 8 kilomeetrit ning sealt edasi jääb järgmiseks hommikuks 2.75 kilomeetrit. Esimesed 4-5 kilomeetrit olid suhteliselt lihtsad. Maastik oli suhteliselt lame ning ei olnud väga palav ka, kuigi ümbrus nägi välja nagu oleksime kõrbes.

 

Viimased kolm kilomeetrit oli aga mägi juba päris järsk ning nägime edasiliikumiseks tõsist vaeva. Pärast mõningast ronimist läks ilm järsult jahedaks, tuul tõusis ning hakkas sadama. Jaanuse jalad oli lõpus nii läbi omadega, et sai ainult kõndida tibu sammul.

 


Täpselt kell viis nägime kaljunuki tagant korstent ning teadsime, et oleme kohe kohal – milline kergendus. Ilm selleks ajaks oli väga külm, tuuline ning vihmane. Väljas oli ainult 2 kraadi sooja. Kaija ei tundnud ammu juba enam oma sõrmi. Mägionn olevat ka ideaalne koht tähtede vaatamiseks, seega olime pisut pettunud, et ilm nii pilves on. Samas olime ka meeletult väsinud nagunii ja välja külma kätte ei oleks meid mitte miski uuesti meelitanud. Panime oma panused järgmisele hommikule, kuna kell 6 on veel pime ning lootsime, et on selge ilm.

 


Mägionn oli üsna tavaline ja ilma suuremate mugavusteta, kuid samas hubane ja viisakas. Seal oli köök, kus sai oma toitu valmistada või üles soojendada. Kohapeal toitu ei serveeritud, väljaarvatud see mis said osta müügiautomaatidest, mis olid ääretult kallid. Magamisala koosnes mitmest toast, kus olid narid. Ühes toas oli umbes 7-10 narivoodit. Dušši ei olnud, kuid WC oli. Linad, tekid ja padjad olid maja poolt. Ja üllatus üllatus, seal oli tasuta WiFi.

 

Sõime korraliku õhtusöögi ning Jaanus hakkas rääkima ühe kohalikuga, kes andis meile head nõu matkaradade osas. Ta soovitas ära käia ka Pico Veijo juures. See on küll madalam vulkaaniline mägi, kuid kraater on oluliselt suurem ja võimsam ning pakub seega vingema elamuse. Ta soovitas järgida rada number 9 ning hiljem mööda 23. rada alla tulla. Rada 23 meie kaardi peal ei olnud, kuid Marcjun ütleski, et see on suhteliselt uus rada ning paljude kaartide peal seda märgitud ei ole. Ta näitas meile, kust see ligikaudu jookseb. Otsustasime, et vaatame, kuidas enesetunne peale Teide tipus käimist on ning siis otsustame, kas jaksab edasi matkata.


Järgmine hommik ärkasime kell 5. Tegime kiire söögi ja tee ning valmistusime lahkuma. Alustasime liikumist kell 5.45. Haakisime end ühele teisele grupile sappa, kelle tempo tundus meile sobivat. Seda ka põhjusel, et Kaijal ei olnud pea lampi ja Jaanuse pealamp oli lahja, seega oli hea teiste valgust nö “näpata”. Väljas oli ju kottpime. Jaanus oli alguses väga motiveeritud ning täis jõudu. Ainult 2.75 kilomeetrit minna. Taevas oli tähti täis ning nautisime imelist vaadet. Seljakotid olid poole kergemad kuna kõik soojad riided olid seljas ning pool toidu- ja joogikraamist hävitatud. See motivatsiooni puhang kestis umbes 30 minutit kui sa selgeks, et mägi läheb järjest järsemaks.

 

Õnneks 45 minuti pärast, pärast mitmeid pause, lõppes järsk rada ära ning oli 500 meetrit mööda lamedat nõlva kõndimist. See andis meile võimaluse taastada oma jõu- ja motivatsioonivarud. See rada viis köisraudtee jaama ning sealt oli viimased 750 meetrit järsku tõusu mäetippu. Meil mõlemal oli paganama külm ja lisasime pidevalt tempot, et natukenegi sooja hoida. Teel üles hakkas juba vaikselt valgemaks minema, ning roosakas taevas tõi vaatamata külmale naeratuse näole vaade oli lihtsalt NII ILUS!

 


Jõudsime tippu täpselt kell 7.45, seega läks meil aega 2 tundi mitte 90 minutit. Õhk oli külm ja tuul puhus. Ootasime, et päike juba tõuseks kuna sõrmed olid külmunud olenemata sellest, et kandsime kindaid. Tippu jõudmine nõudis küll suurt pingutust, aga vaated ja päikesetõus olid seda väärt. On keeruline kirjeldada sõnadega, ning isegi pildid ei kanna edasi neid emotsioone mis seal üleval sind valdavad. Eriti pärast sellist pingutust mäest üles ronida ja siis veel külma käes lõdiseda.


Pärast päikesetõusu, ei veetnud me tipus kaua aega ning alustasime allapoole liikumist – kui te veel ei ole aru saanud, siis jah sellepärast et oli paganama külm! Tipus lõhnas nagu mädamuna kuna mäe seest susises välja sooja väävli auru.

 

Kui jõudsime köisraudtee jaama tagasi, siis seal oli juba tsipa soojem ning oli võimalik end tuule eest varjata. Kell oli alles 9 ning enesetunne hea, seega otsustasime, et proovime Pico Veijo juures ka ära käia. Süüa ja juua oli veel piisavalt. Rada number 9 viis meid esialgu platvormile, millelt avanes vaade Pico Veijole. See vaade oli juba nii võimas, et otsustasime kindlasti edasi minna. Pidime ju kuidagi nagunii alla saama. Miks mitte minna otse kui saab ka ringiga, kuigi see ring ei viinud meid täpselt sinna, kus oli meie auto. Teel alla saime näha ka nn kuulsat Mount Teide varju mis tekib päikesetõusu ajal – vari on terava kolmnurkse tipuga, kuigi mäe tipp ise ei ole terav. Fenomeen mida ei osata seletada. Edasi on ainult allamäge, kuid see ei tähenda, et see oluliselt kergem oleks. Leidsime rajalt ka kaardi kus oli eelnevalt mainitud rada number 23 peal. See oli pisike kergendus, et ehk me ei lähe ikka täitsa rappa omadega…

 


Me ei näinud ega kohanud teisi matkajaid ning tundus, et me olime ainukesed, kes selle tee ette võtsid.
Rada Pico Veijoni kulgeb mööda musta vulkaanilist kivi. Igal sammul tuleb nina ette vaadata, sest vastasel juhul sa komistad ja kukud või väänad oma jala välja – seda juhtus meiega paar korda. Mitte konkreetselt küll jala välja väänamist, aga valusaid komistamisi tuli ette küll. Mingi hetk muutus maastik taas kõrbe taoliseks – helepruuni kivi ja kruusaga kaetud pinnaseks.

 


Ilm muutus järjest soojemaks ning iga peatusega võtsime riideid vähemaks.
Varsti jõudsimegi Pico Veijo juurde. Otsustasime, et ronime platoo peale, mis asus kraatri serval, sest sealt oli hea vaade Pico Veijo kraatrile ning Teide mäetipule samaaegselt. Me lihtsalt istusime seal, puhkasime ja nautisime vaadet, mis oli imeline.

  

Raske on neid kahte mäge võrrelda ning öelda, kumb meile rohkem meeldis, kuna nad mõlemad on väärt, et seal kindlasti ära käija ning pakuvad võrratuid vaateid eri viisil. Pärast paarikümmet minutut vaateplatvormi hängimist, nägime ka teisi inimesi mööda Teide külge laskumas ning kahte inimest teiselpool Pico Veijo kraatrit. Me ei olnud siiski ainukesed, kes selle tee ette võtsid. Kõigil meie matkadel on meil on alati raske olnud üles ronida, kuid mingil põhjusel oleme me jällegi allatulemise meistrid, kuna tuhiseme teistest kiiremini.

   

Rada number 23, mis meid alla tagasi viis, oli 5.5 kilomeetrit pikk. See tundus pikim 5.5 kilomeetrit, mis me kunagi kõndinud oleme. Rada lihtsalt ei tahtnud otsa lõppeda ning ilm läks järjest palavamaks. Alla tulemine oli raske kuna endiselt pidi vaatama igat oma sammu, et mitte kukkuda. Kerge laavakivi muudab liikumise raskeks, kuna kivi peale astudes ei püsi see oma kergusest tulenevalt paigal ja libiseb lihtsalt jala alt ära.
Teel kohtasime teisi matkajaid, kes ronisid üles Pico Veijo juurde. Üks meesterahvas tuli meile vastu kes kandis jalas sandaale. Ei kujuta ette, missugused ta jalad pärast seda teekonda võisid olla. Ta küsis palju veel minna on ning vastuse peale, et umbes pool veel, ei paistnud ta eriti rõõmus olevat. Lisaks küsis ta, kas sealt Teide köisraudteejaama on sealt pikk maa, sest ta tahaks sealt vett juurde tuua kuna tal on ainult 1.5 liitrit. Me soovitasime tal mitte minna seda rada pidi Teideni, kui oli näha, et ta ei olnud selleks ettevalmistanud. See rada oli juba alla tulemiseks ja rääkimata veel üles minekust väga raske. Andsime talle ühe oma spordijookidest, mis meil veel alles oli ja soovisime turvalist matka.

  


Mõne aja pärast hakkasime nägema maanteed kuhu jõudma pidime. Sealt oleks veel umbes 4.5 kilomeetrit autoni. Otsustasime, et viimase lõigu lõikame risti üle laavavälja, kuna rada kulges paralleelselt manteega ning oleksime liiga palju vales suunas kõndinud. Säästime umbes 1 kilomeetri.

 

Esialgu tundus lõikamine mõistlik mõte. Reaalsuses oli ilma teerajata laavakivide kuhjal suhteliselt keeruline kõndida ja pidi kivilt kivile hüppama. Kuna manatee oli lähedal ja see oli peaaegu, et finiš meie jaoks, siis Jaanus tuhises üle laavakivide. Kaija proovis sammu pidada ning komistas ka mööda kive ning lõpuks kukkus, kui üritas sellest pilti teha.

 

Õnneks jõudsime siiski enam-vähem tervelt maanteele ja otsustasime, et proovime hääletada.

 

Pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid võttis lõpuks meid peale üks Iisraeli vanapaar, kes tegelikult oli pärit Tajikistanist. Kuna nad ei rääkinud eriti inglise keelt ja meie ei pursi venekeelt, siis jäigi jutuajamine lühikeseks. Nii palju saime siiski aru, et meesterahvas oli kunagi ise seda sama teelõiku kõndinud pärast matka, et jõuda oma autoni ning ka tema hääletas, aga keegi ei võtnud peale – seepärast ta meid peale võttiski. Nad viisid meid auto juurde ja päästsid meid 4.5 kilomeetri kõndimisest 30 kraadise põrgupäikese käes.

 


Kokkuvõttes oli see meie esimene üleöö matk ja samuti kõige kõrgem mäetipp, kus oleme käinud ja me mõlemad nautisime seda matka täiel rinnal! Lihased olid küll järgmistel päevadel väga valusad, kuid sellegipoolest oli võimas tunne ülejäänud ajal mööda Tenerifet ringi trippides tõdeda, et oleme põhimõtteliselt kõiki neid kohti saare keskel asuva mäe tipust näinud.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.