El Hierro (18-25 oktoober)

Me jõudsime Estaca sadamasse 18 oktoobri hilisõhtul. Sellest hetkest alates oleme ootanud sobivat tuult, et edasi purjetada Roheneemedele. Õnnetuseks on ilmateade näidanud vastu tuult terveks nädalaks. Seega meil on olnud piisavalt aega, et teha lähemalt tutvust El Hierro saarega, mis on Kanaari saarestikust kõige uuem. Alles 2011 oli El Hierro lõunaranniku lähedal merealune vulkaani purse, mis kahjustas ka ulatuslikult vee elustikku. Õnneks on see aga kiiresti taastunud ja El Hierro on endiselt üks sukeldujate lemmikpaiku Kanaaridel.

  

Estaca sadam asub võrdlemisi kõrvalises kohas ning selleks, et sealt liikuma saada on vaja sõita kas kohaliku ühistranspordiga või rentida auto. Meie kasutasime mõlemat võimalust. Rendiauto on saare avastamiseks aga siiski parim variant, kuna see annab rohkem võimalusi ringi liikumiseks võrreldes hõreda bussigraafikuga. 

 

Sattusime saart avastades Mirador de la Pena juurde. Suure üllatusena selgus, et selle koha autor on meile juba varasemast tuntud Cesar Manrique. Käekiri oli siiski vägagi ära tuntav. Tuntud arhitekt oli loonud hubase restorani ehk saare kõige ilusama vaatega kaljule. 

Pena vaateplatvormil jäi meile silma, et mere ääres, otse kalju serval on üks maja ning Jaanus arvas, et peaksime kindlasti seda maja vaatama minema. Selgus, et tegemist oli maailma väikseima hotelliga. Selles on ainult 4 tuba. Hotelli baaris tutvusime lähemalt meie naabritega sadamast, kes olid samuti rendiautoga saare ringreisile tulnud. Nad kutsusid meid õhtuks aperitivole – see oli ka esimene kord paari kuu jooksul kui sellise küllakutse osaliseks saime.

 

Kuna külla minekuks oli vaja ettevalmistusi teha, siis me pikalt enam ringi ei matkanudki. Jõudsime veel natuke sõita mööda saare mägiteesid, mis looklesid pilvepiiril, kuid ilusad vaated merele jäid sealt pigem üürikesteks, sest pilved takistasid kaunist vaadet merele.

 

Õhtune külas käik naabrite juurde oli hea vaheldus igaõhtusele laevas konutamisele. Naabriteks oli  meile vanem Belgia paar, kes ennast otsapidi Kanaaridele elama sätivad. Kanaaridel purjetamisest oli meil muljetada küll ja veel.

Järgmisel päeval otsustasime jätkata sealt, kus eelmine päev pooleli jäi ning läksime saare naturaalseid basseine avastama. Neid on siin nimelt mitmeid. Picina Natural la Maceta asub ka ühe matkaraja lähistel, seega võtsime ette ka pisikese 5 km matka mööda kaljust rannikut. Matkarada oli väga muljetavaldav nii vaadete kui ka selle poolest, et raja ehitamisega oldi ilmselgelt palju vaeva nähtud. Iga natukese aja pärast olid raja ääres mugavad vaateplatvormid. 

Matka ajastus oli meil ideaalne, sest just enne lõpusirgel hakkas päike paistma ning saime just selle tunde kätte, et nüüd tuleks ujuma minna. Matkaraja lõpus kaljult alla vaadates paistsidki nö naturaalsed basseinid, mis ei meenutanud sugugi selliseid basseine, mida olime kohanud Tenerifel. Basseinidesse lõi sisse tugev lainetus ning kuna ühtegi teist hingelist seal ei olnud, siis kõhklesime küll korra, et kas tasub ikka minna. Aga tasus… vesi oli soe, kuid piisavalt jahutav. Tegime lainemöllust hulganisti pilte ja nautisime hullavat merd.

Maceta basseinide lähedal asuvad ka Charco Azul basseinid. Need olid märksa vähem merele avatud ja ujumine basseinis oli hulga turvalisem. Nautisime ka seal suplemist.

Kuna järgmiseks päevaks lubas tuulevaiksemat ilma, siis otsustasime Estaca sadamas edasi sõita saare lõuna sadamasse, mis asub La Restingas. La Restinga sadamas on küll raske kohta saada, kuid see asub linna külje all ning võimaldab lihtsama vaevaga toiduvarusid ja muud vajalikku soetada Roheneemedele purjetamise jaoks.

 

 

La Restinga on vana kalurite küla, mis nüüdseks on muutunud ka turistide jaoks sukeldumise mekaks. Kuigi turiste kohtab saarel ikkagi üldiselt võrdlemisi vähe, siis El Restingas kõnnivad enamus neis sukeldumis kalipsodes ringi. Nii otsustasime ka meie ette võtta sukeldumisretke, vaatamata selle võrdlemisi kõrgele hinnale. Esmasukeldumise eest tuleb maksta 50-60 eurot nägu. Kuigi olime Jaanusega mõlemad varasemalt sukeldumas käinud, siis meil ei ole ühtegi tunnistust sellest. Seega oleme endiselt esmasukeldujad…

Arvustuste põhjal valisime välja sukeldumis klubi mis nimeks TaxiDivers. Seda kohta peab mees nimega Jeff ning leppisime temaga kokku aja ja päeva, mil ta meid sukelduma viib.

Me läksime sukelduma saare põhja rannikule ning nautisime seda täiega. Mereelu siin on suhteliselt vaheldusrikas ning olenemata sellest, et see ei ole nii värviline kui punane meri, on siis piisavalt kalu ning muid mereloomi mida vaadata.

 

Lisaks õnnestus meil La Restingas ette võtta üks pikem matk El Hierro kõige kõrgemasse tippu. El Hierro saar on tõsine matkajate paradiis, kuna terve saar on erinevaid matkaradu täis, mis on ühtlasi väga hästi tähistatud. Igale turistile antakse matkaradade kaart turismiinfo keskuses näppu. Nii jääb üle vaid endale sobiva raskusastmega rada välja valida ja kuna meile kõrgused meeldivad, siis meie tahtsime taas tippu vallutada. Matkarada üllatas meid rikkaliku loodusega. Võib öelda, et tundsime end El Hierro männimetsas üsna koduselt. Mäe tipust aga kahjuks ilusat vaadet ei avanenud, kuna olime sõna otseses mõttes “pilves”. 6 tundi matkamist läksid igati asja ette ning järgmine tipp sai meie poolt sel korral üsna kerge vaevaga vallutatud.

 

Kuigi tegemist on võrdlemisi väikse saarega, siis võib öelda, et nädalaga me kogu saart siiski läbi käia ei jaksanud. See võib olla tingitud ka osaliselt sellest, et võtsime mõned päevad  endale lihtsalt logelemiseks ja rannas pikutamiseks.

Lisaks oli meil piisavalt põnevust ka kai peal hängides, kuna meist paar kai kohta edasi sildus üks kummaline jaht, mida politsei 2 ööd-päeva läbi tuhnis. Tuli välja, et väidetavalt oli tegemist on tuntud narkosmuugeldajate jahiga, kes on varasemalt kanepi vedamise eest ka kinni istunud. Seega põnevust jagus küllaga.. ja võib väita, et nii hästi turvatud sadamas me ei ole varasemalt olnud, sest politsei istus pidevalt kai peal.

Õhtuti vaatasime kai otsast päikeseloojangut.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga