Sao Vicente saar ja Mindelo ( 1 – 10 november)

Eelmises kirjatükis ilmestasime meie seiklusrohket purjeretke Kanaaridelt Roheneemedele. Sellest purjeretkest kosumine võttis mõõdukalt kaua aega. Olime paar esimest päeva Mindelos ikka üsna läbi omadega ega ei jõudnud ka väga palju linnas ringi jalutada ja uudistada. Lisaks kulus meil paar päeva, et oma elamine ümber organiseerida, kotid pakkida ja laevast välja kolida. Sellest kirjutasime ka juba eelnevas postituses, miks otsustasime purjeretke selleks korraks katki jätta ja edasi reisida lennukiga.

Mindelo on ainuke saar Roheneemedel, kus on jahisadam. Saarestik, mis on keset Atlandi ookeani ja pidevalt sõltuvuses mere tujudest, on üsna kaljune ja just Sao Vicente saarel on looduslikult olemas laht, mille varjus on purjelaevadel piisavalt turvaline. Saime seda ka ise tunda, sest tuuleiilide tormi hooajal on üüratult suured ning isegi sadamas olles oli laevaloks küllaltki suur. Sellest ei tasu aga ehmuda, sest tuulevaiksetel aegadel on võimalus leida ka piisavalt turvalisi ankru alasid.

  

Juba enne Roheneemedele jõudmist otsisime seal olemiseks couchsurfingust kontakte, et leida kedagi, kes meile ulualust pakub või linna tutvustab. Mõtlesime, et maal ööbimine oleks hea vaheldus pidevalt laevas konutamisele. See õnnestus meil sel korral ideaalselt ja nii tutvusimegi Niklase ja Francescoga. Nad on ise pärit Saksamaalt ja Itaaliast, kuid õppisid Taanis ning tulid pärast kooli lõppu mõneks ajaks Mindelosse elama. Neil oli meile pakkuda täitsa omaette tuba imeilusas merevaatega korteris. Kui selgus, et merel me enam ei jätka, siis öömaja olemasolu oli taeva kingitus ning selline privaatsus oli meile täielik luksus. Pealekauba saime kokakursused veganluses ning õpetussõnad slacklineimiseks. Poisid soovitasid meil tungivalt minna ka Santo Antao saarele matkama ja seda me ka tegime. Santo Antao seiklustega võite tutvuda vajutades siia.

  

Niklas ja Francesco viisid meid Mindelo tuntud puuvilja ja kala turule. Nad näitasid meile nurgataguseid kunsti näituseid ning soovitasid parimaid kohalikke toiduaineid ning restorane. Kohalikust toidukultuurist õppisime nii palju, et süüakse võrdlemisi palju kala, kuid ka liha (eriti sea ja veise liha) on väga hästi kättesaadav. Kohalikud kasutavad toidus palju erinevaid sorte maisi, maguskartul ja ube. Puuviljadest kasvatatakse kohapeal papaiasid, grenadilli, väikeseid mangosid ning muidugi banaane. Poest õuna ostes oli koheselt aru saada, et need ei ole kohalikud. Hinnavahe oli märgatav kohaliku ja peamiselt Portugalist toodud kauba vahel. Söök oli meie jaoks üllatusena üsna kallis. Isegi turu pealt ostes oli banaani kilo hind kõrgem kui Eestis, vaatamata sellele, et need on kohapeal kasvatatud. Kuna ka väljas söömine oli võrdlemisi kulukas, siis tegime pigem ise süüa. Poisid õpetasid meile, kuidas teha catchupat. See on traditsiooniline toit, mida enamus kohalikke söövad igapäevaselt. Põhimõtteliselt on see üks juurviljade, ubade ja maisi pada, kuhu lisatakse juurde kas kala, liha või chorizo vorsti vms. Variatsioone sellest roast on erinevaid ning näiteks restoranis catchupat tellides võidakse sinna juurde serveerida ka praemuna..

 

Isepäi õnnestus meil käia Palácio do Povos (People’s Palace), mis on kohaliku ja Aafrika kunsti muuseum. Lisaks on selles muuseumis ka erinevad näitused kohalikest muusikutest. Mindelo on ju teada tuntud Cape Verde kultuuri pealinn. Õhtuti on enamikes baarides võimalik nautida elavat kohalikku muusikat. Üks Mindelo olulisemaid aasta sündmusi on veebruaris peetav karneval, mis on peaaegu, et sama uhke kui tuntud Rio karneval. Seega, kes kaalub Mindelosse reisida, siis veebruar on selleks hea aeg.

 

Veetsime päeva Praia da Laginha ehk Mindelo rannas. Ilm oli ilus, kuid tuul oli meeletu ja tundus nagu oleksime kõrbes asuva liivatormi keskel ning liiv oli tunginud igale poole meie asjade vahel

 

Mindelo rannast avaneb imeline vaade Monte Carale (face mountain). Pilte vaadates on ilmne, miks mägi on saanud just sellise nime.

 

Francesco ja Niklase soovitusel võtsime Sao Vicente saarel ette ka ühe natuke pikema matka Mindelost välja. Kuigi Sao Vicente kõrgeima tipu ehk Monte Vicente vallutamine oli meile suureks ahvatluseks, siis see kord otsustasime ilmastiku olusid arvesse võttes (pilves ilm, me ei oleks mäe tipust midagi nagunii näinud) hoopis teha pika matka mööda liivaranda. Matkarada viib Baia das Gatasest Calhau kaluri külla ja kulgeb saare kõige pikimat rannariba ehk Praya Grandet mööda. Vaatamata sellele, et ilm oli pilves, oli jalutuskäik mööda inimtühja paradiisiranda väga hea vaheldus mägimatkadele. Matka alustasime koos hulkuva koeraperega. Neid jagub siin terve saare peale piisavalt. 4 tunni jooksul jalutas meile vastu vaid 2 inimest. Tegime rannas ka väikese supluse ning imetlesime krabasid, kes ümber meie ringi sibasid. Natuke kahju oli sellest, et rannas oli üsna palju prügi… sellised kurvad vaated imeliusast rannast täis igapäeva olmeprügi panevad mõtlema ja ka oma tarbimisharjumusi paratamatult rohkem ümber kaaluma. Seda eriti plastiku osas..

 

Kui jõudsime matka lõpus Calhau külla, siis seal ootas meid ees samuti täiesti inimtühi asula. Tee ääres istusid ilmselgelt kohalikud parmud, kes meile hea meelega teed juhatasid ja tahtsid oma inglise keele oskusi praktiseerida. Kohalikud ise räägivad Portugali keelt ja vähesel määral ka Prantsuse keelt. Jäime järgmise Alugueri (kohalik buss) ootama ja hoidsime oma asju igaks juhuks teravdatud tähelepanu all. Kui aus olla, siis vahetevahel küll tekkis hirm, et ei tea kas siin ikka on nii turvaline.. Samas ei tekkinud meid kordagi ühtegi ohtliku olukorda ja Niklas ning Francesco kinnitasid samuti, et Sao Vicente on üsna turvaline.

Alugueriga sõitmine andis meile ehk seni kõige parema ülevaate sellest, kuidas siin kohalik elu käib. Bussigraafikut siin ei eksisteeri. Selle asemel on mikrobussid mis sõidavad teatud väljakujunenud marsruute. Siis kui buss saab täis, siis asutakse teele ja peatused tehakse täpselt seal, kuhu inimene on tellinud. Seega ühes väikelinnas võib olla 5-6 peatust iga ukse ees. Alugueri juht on ühtlasi vahendaja ja kaupmees, sest bussiga veeti lisaks inimestele ka kõike muud vajalikku ühest linnast teise.

 

Mindelo kesklinnast välja sõites on üsna hästi aru saada, et kohalikud inimesed elavad suurlinna äärealal hoopis tagasihoidlikemas tingimustes. Majad on väikesed ja üsna räämas. Neid ümbritses kruusaväli, kus mängis ohtralt rõõmsaid väikseid lapsi.. Juhtusime ka kerjavad lapsi nägema, kuid sadama infotahvlil oli suunis, et kerjustele ei tohi almust anda, kuna neil on selleks eraldi riiklikud programmid. Eks nad tahavad välja juurida seda kerjamise kommet, mis natuke kirjanudust uurides selgus, et on pärit üsna ammustest aegadest, kui Mindelost sai oluline vahesadam ja patupealinn Atlandi ületajatele. Prostitutsioon ja liigne grogue ehk kohaliku rummi tarbimine on igivanad probleemid.

Olime Googli sügavustest leidnud info, et Mindelos on väga head ja odavad meeste juuksurid ehk barbershopid ehk eriti vildaka tõlkena habemeajamis töökoda. Nii otsustasimegi uute tuulte valguses ja enne Ameerikasse minekut Jaanuse pea puhtaks ajada. See oli omaette vahva kogemus, kuna elu pisikeses ruumis 3 meesjuuksuriga lausa kees. Vabal hetkel võeti kääride asemel kätte kitarr ning laululinde oli terve ruum täis.

 

Juuksed maha aetud ja elu taas märksa ilusam pakkisime oma elu 2 seljakotti ning suundusime lennujaama. Mindelot jäävad meile meenutama Niklas ja Francesco ja õnnelikud kohalikud, kes mängivad tänaval kohaliku lauamängu nimega Oware ning kasutavad üksteise tervitamiseks salakeelt 🙂

 

  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga