Madridist sõitsime edasi Portugali. Kuna me ei olnud päris kindlad, et kui palju meil aega on, kuni saame purjeka peale, siis pidime olema paindlikud. Seega ei olnud me teinud erilist eeltööd selles osas, et mida Portugalis teha. Teadsime, et võimalusel soovime näha Portugali kaunist loodust ning samuti veeta aega mere ääres.
Googlist leidsime infot sellise pargi kohta nagu National Park Serra Da Estrela, mis katab ala, kus asub Portugali suurim ja kõrgeim mäeahelik sh Portugali kõrgeim tipp Torre. Park asub üsna täpselt keset Portugali. Leidsime hubase kämpingu looduspargi lähedal ja veetsime öö seal. Kämpingu koht asus looduskaunis kohas, otse jõe kaldal. Selleks, et kohalikud saaksid seal veemõnusid nautida, oli jõge natuke paisutatud ja sinna kõrvale tehtud ilus ranna ala. Portugalis on kämpimine oluliselt odavam kui Hispaanias. Üks öö kahele maksis vaid 10 eurot ning see sisaldas pesemise võimalust ning ka vaba pääset randa.
Otsustasime see kord mäe vallutada autoga. Esmalt selle pärast, et Torre tippu oli võimalik autoga sõita ning teisalt see tõttu, et meile mõlemale andis endiselt veel tunda pikk matk Coma Pedrosa tippu. Lisaks olime arvustustest lugenud, et pargi arvukad matkarajad ei ole väga hästi märgistatud. Me ei tahtnud riskida, et taas kord ära eksime 🙂 Arvustusi lugedes selgus ka tõsiasi, et Septembri kuus ei ole kahjuks näha selle pargi kõige ilusamaid vaatamisväärsusi nagu näiteks Poco do Inferno juga, kuna vee tase on lihtsalt liiga madal. Seega tuleb meil Serra Da Estrelasse kevadel tagasi tulla..
Parim viis Serra Da Estrelasse sõita on läbi imeilusa Manteigase küla. Manteigas kuulub UNESCO maailmapärandile loetellu. Manteigasest viib teeb mööda hiiglasliku oru kallast ja kaljude vahelt mäe tippu, Torresse. Vaated on hingematvalt kaunid. Tee peal on näha vanu mägionne, milles karjused kunagi elasid. Onnid on nii pisikesed, et kaugelt vaadates ei julgeks arvata, et inimene sinna sisse võiks mahtuda.
Tegime tee pealt mitmeid peatusi, et vaadet nautida – järvesid, autentseid kivimägesid ning seda ümbritsev loodus. Juhtusime isegi kogemata nägema, kuidas üks mägironija nagu ämblik mööda hiiglasliku kaljut üles ronis.
Jõudes mäe tippu, ei tekkinud kuidagi tunnet nagu oleks parasjagu vallutanud Portugali kõrgeima mäe. Torre on lame ning seal on hiiglaslik parkimisala ja erinevad ehitised. Parkimisplats on tõenäoliselt mõeldud talve turistidele, kuna lume saabudes avatakse seal mäesuusa park.
Kõndisime natuke ringi ja üritasime teha häid pilte, kuid halva ilma tõttu ei õnnestunud see eriti hästi. Olime varasemalt lugenud, et mäe tipus pakutakse head ja paremat kohalikku söögipoolist. Seega lootsime, et leiame lõunaks midagi hamba alla.
Kui astusime nn kaubamajja sisse, siis vänge juustu hais pahvatas koheselt näkku. Otsemaid röövis meid enda leti juurde müügimees, pakkudes head ja paremat maitsta. Olime tüüpilised turistid ja ostsime kohe esimese leti äärest kohalikku juustu ja leiba. Kui edasi liikusime, saime muidugi aru, et meid on tillist tõmmatud ja järgmiste kaupluste hinnad olid märksa taskukohasemad. Keelebarjääri tõttu oli ka suur segadus chroizo ostmisel. Küsisime hinda ning müüja ütles 6.50. Mõne aja pärast ta sai oma veast aru ning jooksis meile järgi ja selgitas, et see vorstijupid maksab hoopis 65 senti. Seega ostsime kokkuvõttes chorizot, kahte erinevat sorti juustu ja eriti maitsvat kohalikku leiba või eestlase arusaama kohaselt oli see pigem karask.
Tee mäetipust alla oli sama kaunis, kuigi maastik oli natuke erinev. Märkasime, et tõenäoliselt oli selles piirkonnas hiljuti olnud suur metsa põleng. Puud alles hakkasid musta maa seest taas pead välja pistma.
Meil õnnestus leida ideaalne koht lõuna piknikuks st ära said söödud need samused äsja ostetud leib, juust ja chorizo. Peagi oli meie lõuna laua kõrval üks väga sõbralik koer. Andsime talle vett, natuke leiba ja vorsti… peagi avastasime, et olime koerale peaaegu, et pool kogu oma 5 liitrisest vee varust sisse jootnud. Meie lähedal einestas veel üks perekond. Seega arvasime, et koer on tõenäoliselt lähedal asuvast külast ning on leidnud hea koha, kus turistid tallegi üht-teist poetavad. Sellegipoolest oli kuidagi kurb teda sinna maha jätta…
Järgmine peatus oli Paiva matkarada ehk Passadicios do Paiva. Ka selle matkaraja avastasime tänu googlile. Seda oli kirjeldatud kui ühte ilusamat matkarada kogu Portugalis. Seega otsisime taas ilusa kämpimise ala matkaraja alguse lähedal. Veetsime seal öö ning alustasime matkaga järgmise päeva varahommikul.
Paiva matkarada saab alguse Paiva jõe ida poolsel kaldal. Matka on võimalik alustada erinevatest kohtadest, kuid meie tegime algus Espiunca linnast. Võimalik on startida ka Areinho linnast, kuid kuna matka kõige keerulisem osa on just raja Areinho poolses otsas, siis otsustasime, et alustame 8.7 km pikkust matka just teisest otsast. Seda põhjusel, et soovisime matkarada läbida mõlemat pidi, ehk nii Espiuncast Areinhosse kui ka tagasi, ehk ligi 16 km. Need, kes soovivad matka läbida vaid üht pidi saavad kasutada taksosid emmas-kummas linnas, mis neid 10-15 euro eest tagasi oma auto juurde matka alguspunkti viivad.
Matkarajale saab siseneda sümboolse tasu eest, 2 eurot inimene. Rada on 99% ulatuses kaetud puidust teega. Rajal on ka mõned ilusad ujumiskohad, kus saab lõõgastuda ning teha Tarzani vette hüppeid. Sattusime matkarajale nädalavahetusel. Seega oli seal üsna palju rahvast ning palju peresid väikeste lastega, kes olid tulnud lihtsalt sooja suveilma looduses nautima. Matkarajal on näha arvukalt geoloogilisi ja arheoloogilisi vaatamisväärsused, kauneid jugasid ning kõhedust tekitavaid sildu. Samuti on raja alguses, keskel ning lõpus kohvikud, et vajadusel kõhtu kinnitada või joogivarusid täiendada. Rada ise on väga hästi hooldatud ning raja äärde on paigaldatud isegi nö hädaabi telefonid. Lisaks leiab arvukalt istumiskohti viludas, kus jalga puhata. Me nautisime pärast treppidest ronimist võrkkiikesid matkaraja lõpus asuvas kohvikus. Mõlemil õnnestus isegi natuke tukastada.
Kokku kestis meie matk ligikaudu 7-8 tundi ja julgeme seda matkarada kõigile soovitada, kes satuvad Portosse ning tahavad ennast natuke liigutada. See on just paras päeva reis linnast välja, et nautida Portugali mägesid ja loodust. Hiljem saime teada, et kevad hooajal on võimalik ka Paiva jõel rafti ning kajakiga sõita. Ka see tundub üsna põnev väljakutse.
Comments
Soovitaks videoklippe tehes hoida telefoni horisontaalselt..nii saab ka arvutis paremat ylevaadet…muidu on ainult kitsas riba näha