Portugal, Porto ja Aveiro (02 – 05 september)

Järgmisel päeval pidime juba Portos olema. Olime kokku leppinud kohtumise Ricardoga, kes oli nõus meile linna tutvustama. Me leidsime ta Couchsurfingu kaudu. Kohtusime temaga ühes armsas kohvikus Porto vanalinnas ning ta tutvustas meile veel Olegi ja Annat. Nad olid pärit Minskist ning ühinesid meie Porto avastamise retkega. Ricardo sõidutas meid ringi ning tutvustas meile Portot ning viis meid lähedal asuvasse kalurikülla, et saaksime maitsta kohalikku ning autentset grillitud kala. Selle küla nimi oli Praia de Angeiras. Tuntud Santiago de Compostela pälverännaku rada jookseb sellest külast läbi ning nägime palju inimesi raskete seljakottidega eesmärgi poole matkamas. Küla ise üllatas meid jällegi oma väikeste ja armsate majadega otse mere ääres, kus kalurid ja nende pered ka täna veel elavad.

  

Vaatamata sellele, et restorane oli külas palju, oli meil pühapäeva tõttu raskusi vaba lauda leida. Restoranide serveeritud kalaroad on kohalike kalurite tooraine ning seda valmistatakse kõigile imetlemiseks otse tänava grillil. Kui lõpuks laua leidsime, nõustusime jagama suurt taldrikut Paltuse ja Mõõkkalaga. Kala serveeriti keedukartulite ja kapsaga, mis oli maitsestatud küüslaugu ja maitserohelisega. Kaijale meeldis kõige rohkem kapsas – see on retsept, mille koju kaasa võtame. Kala ise oli ka loomulikult väga maitsev ning värske.

 

Pärast korraliku lõunasööki läksime lähedal asuvasse randa. See oli esimene kord reisi jooksul kui nägime Atlandi ookeani. Kaija on varem Floridas käinud ning seega Atlandi ookeani näinud, kuid Jaanuse jaoks oli see esimene kord. Rand ise oli üks ilusaimaid, kus me käinud oleme. Lained olid lihtsalt meeletud. Me tahtsime ujuma minna, kuid pidime lainetega võitlema, et nad meid kaasa ei rebiks. Vesi oli ainult 17 kraadi, kuid Jaanus ei lasknud end selles häirida ning suples lainetes. Tegime palju pilte ja videosid.

  

Esimene päev Portos oli suurepärane. Leidsime uusi sõpru ning kogesime, kuidas kohalikud Portos elavad.

Teisel päeval oli meil missiooniks külastada kõiki kasutatud autode ja varuosadena tegelevaid ettevõtteid, et pakkuda oma autot neile müüa. Enne Portosse tulekut postitas Jaanus Facebooki Eestlased Portugalis gruppi auto müügi kuulutuse. Kohalikud eestlased olid väga abivalmis ning selgitasid võõra numbrimärgiga auto müügi keerukust Portugalis. Kasutatud auto esmakordselt registrisse kandmisega kaasneb suur riigilõiv. Olime juba lootust kaotamas ning mõtlesime, et ehk on siiski Hispaanias, A Corunas parem oma õnne proovida. Hispaanias on aga suur keele barjäär ning keeruline paberimajandus, mistõttu otsustasime ikkagi Portos autost lahti saada. Isegi kui keegi ei osta, ehk saame varuosadena müüa.

Eelmisel õhtul tegime auto asjadest puhtaks ning üritasime kõik oma asjad seljakotti mahutada. See tundus esmalt võimatu ülesandena. Kaija viskas mõned riided ära ning Jaanus ühed jalanõud ning riided mis olid juba ära kantud. Kõik üleliigne lugemismaterjal, kosmeetika, märkmikud jms lendas prügikasti. Meie AirBnB võõrustaja lubas tekid, mis me autos kasutasime, korterisse jätta ning seetõttu ei pidanud me neid ära viskama. Pidime olema valmis autost kohe loobuma ja minema jalutama kohe, kui keegi on selle nõus ära ostma.

Getting our car washed before we try to sell it.

 

Külastasime vähemalt 10 erinevat varuosadega tegelevat ettevõtet. Parim hind, mis meile pakuti oli 400 eurot. Kuna see oli alla meie seatud miinimumi, siis otsustasime ühe päeva veel oodata ning nuputada, kas leiame ehk parema lahenduse. Ühe võimalusena kaalusime auto kuhugi jätta ning sellega tagasi Eestisse sõita kui reisi lõpetame. Ricardo ütles, et tänaval üle 1 kuu parkimine on keelatud ning auto eemaldatakse ning tasuline parkimine on 30 eurot kuus. Niisiis pärast terve päev ringi sõitmist otsustasime päevale joone alla tõmmata ning õhtu veeta uute sõpradega Valgevenet.

Oleg ja Anna rääkisid meile linnast nimega Aveiro, mida kindlasti peab külastama kui Portugalis oled. Päeval kui meie autoga tegelesime, veetsid nemad aega Portoga tutvudes ning kohtusid Lucasega kes on tänavamuusik ning elab Aveiros. Kuna me tahtsime ka nagunii Aveirosse minna siis otsustasimegi kõik koos teele asuda. Lucase lihtsalt ühines meiega. Aveirot tuntakse kui Portugali Veneetsiat. See asub umbes tunni aja sõidu kaugusel Portost. Teel Averiosse andis Lucas meile mõned soovitused, mis paiku Brasiilias külastada, sest see on tema tegelik koduriiki. Ta tuli Portugali tööle ning on mõnda aega juba Aveoiros elanud.

Kui me Aveirosse kohale jõudsime märkasime koheselt, kui palju turiste seal on. Jalutasime mööda linna peakanalit ning vaatasime kuidas gondlid turiste sõidutasid. Oma mastaabilt on Aveiro väiksem ning päris Veneetsia. Kuna me oleme Veneetsias käinud, siis vähemalt meie jaoks see võrdlus päris paika ei pea. Sellegipoolest on Aveiro ilus linn ning õhtu nael oli kui Lucas oli nõus meile laulma Coldplay laulu, mis on meie lemmik.

 

Aveiro lähedal on piirkond nimega Costa Nova. See on mereäärne paik, kus on ebatavalised triibulised majad. Need majad paiknevad Aveiro laguuni ääres ning on piltilusad. See piirkond on turistide poolest populaarne ning seega ka kallis.

 

Otsustasime, et lähme jalutame ka Praia Da Barras ning vaatame seal päikeseloojangut nagu seda oli soovitanud Lucas. Jalutasime kai lõppu, kus meid tervitasid lainemurdjate peale maalitud naeratavad näod. Tegime taas palju pilte Olegist, Annast ja üksteisest.

 

Kuna jalutamine tegi kõhud tühjaks otsustasime läbi põigata kohvikust, et natukene keha kinnitada. Proovisime Portugali kõige populaarsemat magustoitu Pasteis de Nata. Põhilised koostisosadeks on munakollane, kaneel, ning palju suhkrut. Sellel magustoidul on pikk ajalugu ning juttude kohaselt pärineb retsept katoliku nunnadelt ja munkadelt. Nad kasutasid munavalget riiete pesemisel ning samas oli vaja ka munakollased kuskil ära kasutada, et need raisku ei läheks. Kohalik magustoit on igatahes väga maitsev ning kindlasti proovimist väärt.

 

Hiljem pidime oma sõpradega hüvasti jätma kuna järgmine päev lendasid nad tagasi kodumaale. Oli tore vaheldus veeta aega suuremas seltskonnas. Kahjuks unustas Jaanus oma õnne nokamütsi kohvikusse, mistõttu oli õhtu eriti kurb. Oli selge, et sinna kohvikusse peame millalgi tagasi minema, et mütsi ära tuua….

Hiljem samal õhtul tundis Facebooki vahendusel meie auto vastu huvi Margus, eestlane kes elab Portugalis. Tundsime kergendust, kuna olime tüdinenud päevasest varuosadega tegelevate ettevõtete läbikammimisest. Leppisime kokku, et helistame järgmine hommik ja arutame täpsemalt. Järgmine hommik sai kohe selgeks, et kõigepealt on vaja paarist takistuseks üle saada. Kõigepealt, Margus ise oli hetkel Eestis ning tuleb tagasi Portugali alles Septembris. Meil ei olnud võimalik aga nii kaua oodata. Üks lahendus oli auto lihtsalt kuhugi jätta ja anda võtmed kellelegi tuttavale. Lisaks selgus, et Margus elab Portost 175 km kaugusel. Seega tekkis küsimus, kuidas me auto ja võtmed üle anname. Lõpuks pakkusime, et võime auto ise ära viia kuhu vaja ning tuleme ise ühistranspordiga tagasi Portosse. Margus ütles kohe, et see koht, kus ta täpselt elab on väike külake keset metsa ja mägesid ning lähim rongijaama asub 60 km kaugusel. Margus oli väga külalislahke ning pakkus, et kui me auto sinna ära viime saaksime tema juures olla mõned päevad ning ta leiab kellegi, kes meid Portosse või lähimasse linna ära viib. Võtsime selle pakkumise otsekohe vastu ning lootsime, et kõik läheb hästi 🙂 Ja ega meil ei olnud see hetk enam muud valikut ka …

Tegelikult oli suur kergendus, et meil oli kindel plaan olemas, kuni selle ajani, mil purjeka peale läheme. Õnneks purjeka Margus oli ka meid nõus Portost peale võtma umbes nädala pärast seega oli meil piisavalt aega, et teha üks kõrvalpõige mägedesse. Seega otsustasime Portost võtta veel viimast ning tutvusime vaatamisväärsustega.

Portos ringi sõites saime kuskilt idee hüpata naljaka trammi peale, mis tiirutas mööda vanalinna. Need trammid on lausa antiik. Juht saab istuda mõlemas otsas. Kui tramm jõuab lõpp peatusesse siis juht vahetab poolt ning samuti reisijate istmetel saab seljataguse vastavalt sõidusuunal ümber tõsta. See oli üsna naljakas sõit, kuna me polnud selliseid tramme varem kohanud. Pilet maksis ainult 3 eurot ning trammi peal võis olla kaua tahad – kas või terve päev. Kokku oli 3 erinevat liini. Esialgu sattusime kõige lühema liini peale, kuid lõpp peatusesse jõudes märkasime, et juht vahetus ning samuti vahetus trammi liin, kui see hakkas tagasi sõitma. Seega saime ühe pileti raha eest kahe erineva trammiliini reisi läbitud. Sõitsime vanalinnas ringi üle tunni aja ning imetlesime kitsaid tänavaid, imelisi kirikuid ning keraamiliste plaatidega kaetud maju.

 

Portos on väga palju teha ning mida vaadata – Don Luis sild, Clerigose kirik, Püha Ildefonso kirik, Livraria Lello (Raamatukogu kus JK Rowling väidetavalt kirjutas Harry Potteri raamatud), Forto de Se katedraal, Ribeira jne. Me tundsime, et just Portos on selline mõnus atmosfäär. Kui Madridi oli purskkaevude linn siis Porto on tänava muusikute linn – nägime paljusid artiste. Osad mängisid iseenda loomingut ning teised tuntud POP lugusid. Jõime Douro jõe kaldal klaasi Vinho Verede ehk nn rohelist veini ning nautisime muusikat ja vaatasime paate, mis turistidele linna tutvustasid. Teiselpool jõge tundus olevat palju veinikohvikuid ning poode, kus sai ka veine degusteerida. Otsustasime, et selle jätame järgmiseks korraks kui Portosse tuleme, sest me kindlasti tuleme 🙂

 

Õhtul hakkasime juba sõitma lõuna poole, et auto ostjale ära viia. Sõitsime mööda mereäärset teed, et saaksime Aveirost taas läbi minna ning Jaanuse mütsi ära tuua, mis kohvikusse maha jäi. Öö veetsime ranna äärses, mille lähedal asub Capela do Senhor da Pedra. See on imeline koht umbes 15 km Portost, kus väike kabel asub otse ranna liival. Selle koha ilu on raske sõnadesse panna. See kabel on ka hääletatud üheks maailma ilusaimaks kirikuks ning seda ta ka tõenäoliselt on.

 

Õhtusööki otsustasime otsida lähedal asuvast baarist nimega American Tapas Bar. Nimest hoolimata saime sealt suurepärase traditsioonilise Portugali roa … vähemalt Kaija, sest Jaanus otsustas burgeri võtta. Kaija tellis roa, mis koosnes purustatud tursafileest, kartulipudrust ning kreemi kastmest – selle roa nimi on Bacalhau a Bras ning tõenäoliselt võtame selle retsepti omale samuti koju kaasa. Lisaks toidule oli ka selle koha omanik väga eriline. Ta kohtles meid nagu oma sõpru ning tuli ühines meiega kui sõime. Ta andis meile nõuandeid meie ümber maailma reisi jaoks, kuna ta on ka ise palju reisinud ajal kui töötas suurte kruiisilaevade peal.

 

Järgmine päev pidime sõitma praamiga üle Aveiro laguuni. Kuna siesta on Portugalis vaata et kohustuslik, siis pidime praami ootama pea poolteist tundi. Otsustasime ka ise ühe kiire lõunasöögi teha.

  

Meil oli ka piisavalt aega, et jutustada ühe sakslasega kes sõitis rattaga Portost Lissaboni. Tal oli suur seljakott ning see tõmbaski meie tähelepanu ning hakkasime lihtsalt jutustama. Ta andis meile paar nõuannet, kuhu Brasiilias minna, juhuks kui me peaks sinna sattuma. Me aitasime ta seljakotti autoga järgmisesse linna viia, kus me hiljem kokku saime ning koos õhtustasid. Taas kord oli meeldiv vahelduseks kellegi seltskonnas olla. Jututeemasid oli palju, kuna tal on ka endal plaanis kunagi ümber maailma rännata, rattaga.

Järgmine päev võtsime juba suuna mägede poole, et meie auto Margusele viia.  Täpsemalt sõitsime külla nimega Colmeal.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.