Portugal, kõrvalpõige mägikülasse (06-09 september)

Ärkasime üsna varakult, et alustada sõitu mägede poole, et oma auto Margusele viia. Üsna kummaline kokkusattumus, et müüme oma sõiduvahendi Margusele, et kohtuda teise Margusega kelle purjekas on meie järgmine transpordi vahend. 

Kokku olime Colmeali mägikülas neljapäevast kuni pühapäevani. Kuna me ei teadnud, mis meid seal täpselt eest ootab, siis valmistusime ning varusime toidukraami kogu kolme päeva jaoks. Maja oli suhteliselt raske leida.. tegemist oli väga väikese külaga ning peale Marguse elas seal veel ainult kaks inimest. Maju oli küll seal rohkem, kuid need tundusid hüljatud olevat. Margus ütles, et meid ootab ees keegi, kes ta kasse valvab ning toidab kuniks ta ise Eestis on. Me arvasime, et tegemist on kindlasti mingi kohaliku Portugali memmega, kuid meid tervitas hoopis Bob. Ta elab kõrval külas ning on päris hoopis Inglismaalt. See oli meeldiv üllatus, sest Bob oli meile väga hea kaaslane järgnevaks kolmeks päevaks. Ta rääkis meile elust ja olust sellistes väikestes Portugali mägikülades. Hiljutistest metsatulekahjudes, mis selles piirkonnas olid olnud. Ta pajatas enda elust ja perest. Leidsime endale hea sõbra, kellega loodame kohtuda ka tulevikus.

 

Kohe pärast saabumist kohtusime ka Seaniga, kes tuli meid tervitama ning kutsus meid õhtusöögile. Tundus, et terve küla teadis meie kohalolekust. Sean kolis Portugali pool aastat tagasi samuti Inglismaalt. Ta on kohalik mehaanik ning ehitab parasjagu endale jõe äärde maamaja. Kuna meil oli toitu kaasa võetud pakkusime poistele, et kas nad ühineks, ning lähme Seani välja pakutud restorani sööma järgmine õhtu. Restoran asub umbes poole tunni sõidu kaugusel ning pidavat olema parim kohaliku toidu restoran piirkonnas. Samaks õhtuks valmistas Kaija pastat ning Bob tegi kohalikku oa ning köögivilja pada.

Marguse maja oli väga armas ning tundsime end kui kodus. Meie päralt oliterve teine korrus koos kööginurga ning vannitoaga. Vaade terrassilt mägedeleoli meeletult kaunis – silm lausa puhkas. Välitrepi käsipuu mööda kasvasidviinamarjad, mis olid nii magusad. Parim üllatus ootas meid aga aias, kuskasvas lademetes tomateid. Kuna Kaija armastab tomateid, siis see oli kuiparadiis tema jaoks.

 

Margusel oli ka kass nimega Sleepy (unimüts) ning ta oli äsja poeginud. Seega oli tal 4 väikest kassipoega kastis peidus. Kassipojad olid nii väikesed, et nad ei olnud veel silmigi avanud. Ümberringi oli veel palju kasse, kes pidevalt Sleepyiga kaklesid. Värske ema üritas oma territooriumi ning poegi kaitsta. See nägi välja nagu kasside seebiooper.

 

Järgmisel õhtul läksime Bobi ja Seaniga õhtustama nagu kokkulepitud. Mööda mägiteid restorani poole sõites nägime, kui suurt kahju oli teinud hiljutine metsatulekahju ning see oli hirmutav. Vähemalt mõlemad, Sean ja Bob, olid väga kurvad selle üle, kuna nad teadsid, kui ilus loodus enne tulekahjut siin oli. Meie nautisime sellegipoolest mägede vahel sõites imelist vaadet. Vaade mägedele oli tõenäoliselt ehk isegi parem kui varem, kuna osa puid oli maha põlenud.

Enne restorani minekut peatusime meie küla naaberküla baarist, et paar õlut juua. Õlu on siin suhteliselt odav – baaris 1 euro pudel.

 

Kõik inimesed, kes baarist läbi tulid juba teadsid, kes ja miks me siin oleme ja, et me peatume Marguse pool, kellel on nüüd uus ehk meie vana VW Passat. Uudised sellises väikeses kohas liiguvad kiiresti, kuna kõik teavad kõiki. Kõik teadsid ka midagi Eestist – tõenäoliselt Marguse kaudu. Poisid said hea keretäie naerda kui üks brittidest, kes baari tuli tegi vana head “ kaksteist kuud “ nalja. Jaanus ei suutnud uskuda, et Kaija ei teadnud seda vana nalja ning ässitas teda olude sunnil soravalt lausuma selle kurikuulsa lause mille peale kõik britid naerma pahvatasid. Tõenäoliselt teavad seda vahejuhtumit nüüd kõik ümberkaudsed külad.

Restoran kuhu läksime oli äärmiselt hea ning asus tüüpilises mägikülas. Menüüs oli palju traditsioonilisi roogasid ning me mõlemad otsustasime süüa kitseliha. Jaanus sõi vana kitse ning Kaija noort kitse, kuid portsud olid nii suured, et meile oleks kahepeale piisanud ka ühest roast. Seega lahkusime restoranist kaasaantud toidukotiga järgmiseks päevaks.

 

Viimane päev mägedes valmistusime peamiselt laevale minekuks ning pakkisime asju. Lisaks tegelesime oma blogiga ning postitasime pilte sotsiaalmeediasse, kuna üle tüki aja oli meil selleks aega. Mägedes mobiili levi praktiliselt puudus, kuid internet oli hea.

Pühapäeval viskas Sean meid Portosse ja sellega saigi meie reisi üks etapp läbi. Järgmiseks algab meie reisi purjetamise etapp ning pidime oma armsaks saanud imelisele Passatile head aega ütlema.

Oleme õnnelikud, et saime tuttavaks sellise hea inimese nagu Margus, kuigi me teda päriselt ei kohanud. Samuti oleme õnnelikud, et margusel on sellised head sõbrad nagu Bob ja Sean kes hoolitsesid selle eest, et meil igav ei oleks 🙂 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.