USA Läänerannik- Washingtoni osariik (26 – 27 november)

Seattleist rentisime auto, mis sai meie koduks järgmiseks 9 päevaks. Nii kaua oli meil aega, et tutvuda USA läänerannikuga. Esmalt panime kokku väga ambitsioonika plaani jõuda mitmesse USA tuntuimasse rahvusparki ning lisaks Portlandi, San Franciscosse, Las Vegasesse ja Los Angelesse. Peagi selgus, et olime 9 päeva kohta olnud liiga ambitsioonikad ning piirdusime lõpuks palju vähemaga.


Esmalt Bostonis rendikaid otsides selgus üsna pea, et meie eelarve läheb lõhki. Olime lootnud kasutada nö rental car relocationit ehk siis teenust, mida USAs laialdaselt pakutakse, et tausta või isegi selle eest palka saades transportida rendi auto ühest kohast teise. Selgus aga, et enamus firmad nõuavad USA juhiloa olemasolu. Lisaks antakse üsna tihti auto transportimiseks kuhugi mujale üsna väike aeg (näiteks Seattleist Los Angelasse 5 päeva), mis ei oleks jätnud kuigi palju võimalusi ringi vaatamiseks. Seega pidime oma esialgse plaani maha matma ja leppima rendi autoga. Üllataval kombel oli kõige odavam rendi auto tüüpiline USA truck. Ford F150 XLT. Rendifirma oli küll üllatunud, et sellise auto roadtripi jaoks valisime, kuna kütuse kulu on üüratu, ning pakkusid vahetust tavalise auto vastu. Meie aga otsustasime jääda esialgse valiku juurde kuna seda tüüpi auto on kõige Ameerikalikum asi üldse.


Esimene sihtkoht oli Olympic rahvuspark, mis on ehk mandri USA kõige kirde poolsem tipp kui Alaska välja arvata. Vihma kallas endiselt, seega ei saanud me ette võtta matka allikate ja koskede juurde, mida selles pargis leidus arvukalt. Jaanus leidis ka huvitava fakti, et selles pargis on südame kujuline järv. Olympic rahvuspargis pidavat olema ka ainus vihmamets USAs. Mets eristus silmnähtavalt massiivsete puude poolest tavapärasest Eesti metsast. Samuti ei leidu meil nii ilusaid kärestikulisi jõgesid ja seda ilmselgelt ka põhjusel, et meil ei ole nii kõrgeid mägesid. Park oli kahtlemata väga looduskaunis, kuid ilm ei lubanud meil seda korralikult nautida. Lisaks olime ka natukene kohkunud, kuna pargis oli arvukalt hoiatusi kaitsta end karude eest. Matkates kipuvad karud toidu lõhna peale kohale hiilima ning tahavad inimeste toitu varastada. Seega tuleb toit hoida kas autos või metsas ööbides, spetsiaalselt toidu hoidmiseks ette nähtud tünnides või tõmmata nööriga kõrgele puu otsa.


Rahvuspargi pargi äärealalt leidsime Ruby beachi ehk ranna. Meile mõlemale oli see esimene kord näha vaikset ookeani. See rand oli lihtsalt hingematvalt kaunis. Vihmane ja udune ilm lisas sellele veel kraadi võrra müstikat. Jaanus kasutas võimalust, et merd trotsides rannas asuvaid kaljunukke vallutada. Nagu aimata võis, siis lõppes see märjalt! Jalutasime mööda randa ja imetlesime, kui üüratult suuri palke oli lähedal asuv jõgi mägedest all mere äärde rannale kandnud. Üks hetk sattusime aga hoopis vaala luu otsa. Esmalt vaatasime, et ehk on tegemist ikka palgiga, kuna see oli üüratu. Küll aga reetis vänge lõhn ning luule iseloomulik liiges ja kuju, et tegemist on suure tõenäosusega ikkagi mõne vaala jäänusega. Kuigi rand on tuntud ka selle poolest, et seal võiks elusaid vaalu silmapiiril märgata, siis kahjuks ühtegi vaala me siiski ei näinud. Välja arvatud see luu…


PS. Piltidelt võite näha, et Kaija matkas kepiga, kuna pargi äärealal oli silt, et ranna alal hiilivad ringi puumad ja soovitav on kepp ligidal hoida. Õnneks me siiski ühtegi kaslast ei trehvanud.

 
Sellega saidki meie seiklused Washingtoni osariigis ühele poole ning järgmine peatus oli Portlandi linn Oregonis. Siin kohal ei saa mainimata jätta, et tee mööda USA läänerannikut olid täis imekauneid vaateid merele. Sõitsime läbi ka üsna mitmest väiksest külast, mis olid juba jõuludeks valmis sätitud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga