Portlandis tähistasime Kaija 30. sünnipäeva. Sünnipäeva eelsel päeval otsustasime peatuda nö tüüpilises Ameerika motellis. Eelnevad ööd olime öömajana kasutanud oma vaprat Fordi, mis mahutas meid kahte üsna hõlpsalt. Ostsime poest hunnikus head ja paremat ning nautisime maiustamist. Kaija sünnipäeva päevaks oli Jaanus kõvasti vaeva näinud ning ette valmistanud rida üllatusi, millest Kaija küll kahjuks eelmisel päeval osa suutis välja raalida.
Päev sai alguse tüüpilises Ameerika dineris ehk hommikusöögi kohas. Sellistes kohtades pakutakse tavapäraselt üüratut einet, mis koosneb näiteks Kaija lemmikutest hashbraunidest (riivitud praekartul), omletist (või muna muul kujul) ning ohtra siirupi ning võiga serveeritud pannkookidest või vahvlitest. Juurde saab piiramatus koguses kohvi. Olles end ääreni täis muginud, asusime sünnipäeva tähistama.
Esimene kingitus oli spa ja massaaž. Kaija oli üsna kohkunud, kui me suvalises eramajade rajoonis peatusime. Seal ju küll ei saa kuskil korralik spa olla. Selgus aga, et saab ikka, aga sugugi mitte selline spa nagu meie Eestis harjunud oleme. Spa oli ehitatud kahe eramaja keldri. Tegemist oli ka natuke eriskummalise spaga, sest seal oli lubatud viibida nii paljalt kui ujumisriietes. See tuli muidugi Jaanusele seal kohapeal sama suure üllatusena kui Kaijale. Aga mis seal ikka – 30. juubel ju, enam paremat aega ei saagi olla uute asjade katsetamiseks. Meie küll jätsime oma ujumisriided selga, aga enamik teisi külalisi oli siiski paljalt. Tüüpiline Eesti inimene ehk arvaks kohe, et selline koht on kindlasti nudistide ranna analoog, kus võib kohata vaid koledaid ülekaalulisi eakaid. Pettumuseks nii arvanutele, tegemist oli väga tsiviliseeritud kohaga. Enamik inimesi olid noored ja väga heas vormis nö hipi stiilis inimesed, kes käisid spas ehk oma tšakraid avamas. Lisaks olid seal ka väga karmid reeglid – tuli allkirjastada paber lubadusega olla vaikselt, mitte kedagi vahtida ja katsuda (sh kaasa arvatud oma abikaasal ei tohi käest kinni hoida). Spa ise oli meie mõistes tilluke. Seal oli üks väli mullivann ja 3 pisikest sauna. Eestlasena itsitasime muidugi selle üle, kuidas leilisaunas oli istepink nii madalal, et leil ei jõudnud kohe kuidagi sinuni. Siiski olime väga õnnelikud üle nii pika aja sauna saada! Kahtlemata oli see üks senise reisi üks kummastavamaid seikasi – aga iga päev leiab midagi uut siit ilma pealt!
Teise kingi tegi Kaija iseendale, lubades end Rossi poodlema. Ross on teada tuntud brändi kaupade müügi kett, kus müüakse Eesti mõistes väga mõistliku hinna eest kvaliteetseid asju. Müstikaks jääb ikkagi see, kuidas Eestis need samad asjad nii üüratult palju kallimad on…
Jaanus oli rentinud imearmsa koha, kus saime ennast kolmandaks sünnipäeva kingituseks valmis sättida. Kolmas kink oli nimelt õhtusöök, kuid mitte tavalises restoranis. See oli väike ja hubane restoran nimega Willow mis pakub kuue käigulist peakoka degusteerimismenüüd. Õhtusöögile mahub maksimaalset 11 inimest ning see oli väga interaktiivne. Iga käik sisaldas detailset tutvustus mis roaga on tegu ja kuidas see valmistatud on. Jaanuse uurimistöö näitas, et sellel kohal olevat isegi Michelini tärn, kuigi seal kohapeal olles, ei tundunud restoran ise esmapilgul palju meie kalamaja kohvikutest erinevat. Peagi aga selgus, et tegemist on vaid 2 mehe ettevõtmisega, kes 3 tunni jooksul serveerivad ise kõigi 6 käigu söögid ning joogid, kannavad need ette ning ka koristavad tagant järgi. Lisaks jagus meestel ka jaksu olla restorani maksimaalselt 11 külalisele meelelahutajaks. Toidud olid kahtlemata erilised ja meeldejäävad ning ei jäänud mingil moel alla Eesti tipp restoranidele, kus teenindab sind terve meeskond.
Nautisime mõlemad vaheldust eurode lugemisele. Vahest on vaja ennast ka poputada.
