Ootused Californiasse sõites olid suured. Lootsime, et ilm läheb soojemaks ja näeme rohkem päikest. Esialgu see ka nii oli. Mida kaugemale Crateri järvest jõudsime, seda päikesepaistelised oli ilm.
Jaanuse uurimistöö tulemusena otsustasime teha poolel teel San Franciscosse peatuse Pluuto koobaste juures. Olime esmalt üsna kohkunud kui GPS meid suvaliselt kruusateel suunas, mille ääres oli hulganisti vagunelamuid ja aiaga ümbritsetud maa lappe. Aedadel olid hoiatavad sildid, et eramaa ja kuri koer. Arvatavasti keegi seal siiski elas, kuid meil ei õnnestunud ühtegi hingelist näha. Tee oli ka selline, et ilma neliveota me tõenäoliselt ei oleks kohale jõudnud. Lõpuks näitas GPS keset suvalist lagendiku, et oleme kohal. Kruusatee äärest viis pisike jalakäija rada keset tühermaad asuvate koobastest. Esmalt ei tundunud koopad midagi erilist olevat. Noored olid koobaste seintele hulganisti gräffiteid krabanud ning ilmselgelt oldi seal pidu pandud. Natuke pikema ringi küsimise tagajärjel olime siiski üsna hämmeldunud, sest muudkui pimedasse koopasse edasi kõndides tundus, et need ei lõppegi ära. Need koopad olid üüratult suured ja üsna kõledust tekitavad. Olime ainsad, kes seal ringi hiilisid ja see tekitas veel omakorda hirmu. Pluuto koobaste külastamine oli kahtlemata senise reisi üks kõhedust tekitavamaid elamusi.
Meie järgmine peatuspaik oli San Francisco. Jõudsime pimedas öötuledes sätendava Golden Gate silla juurde. Otse silla kõrval asub kaunis park, kust saab vaadet sillale imetleda. Parkisime ennast ööks sinna ja nautisime enne uinumist vaadet tuledeks säravate sillale ja San Francisco linnale. Hommikul ärkasime sama kuid hoopis teistsuguse vaatega 🙂
Golden Gate looduspargi alal on ka üks imearmas pisike tuletorn. Otsustasime hommikul minna seda vaatama, kuid kahjuks selgus kohapeal, et see on avatud vaid ühel päeval nädalas. Majaks jäi meil küll nägemata, aga saime siiski väga kaunite vaadete osaliseks, sest autotee majakani kulges täpselt mööda rannikut.
Seejärel saabus pidulik hetk kui sõitsime autoga üle kuldse värava silla. Igaks juhuks mainin, et silla ületamine on üht pidi tasuta ja teist pidi tasuline. Ehk San Franciscosse sisenedes on silla ületamine tasuline. Rendi autoga on see aga siiski üsna mugavaks tehtud ja silla maks arvestatakse hiljem lihtsalt rendi summade juurde. Silla ületamine oli siiskit suhteliselt tavaline ning uskusime, et ehk tunneb kuidagi rohkem rippsilla olemust ja sellest tulenevat kõikumist. Teisel pool silda asub Golden Gate silla külastajate keskus ehk nö väikest sorti muuseum. Seal oli mitu maketti, et ilmestada rippsilla füüsikat ning arhitektuurilist eripära. Kahtlemata on see sild Ameeriklaste au ja uhkus arhitektuuri vallas olles omal ajal maailma suurim.
Kui olime parasjagu erinevaid makette uurimas hakkas taas totaalselt vihma kallama. Taas kord ei olnud meil ilmaga vedanud. Kobisime autosse ja otsustasime, et sõidame linnavahel ringi lootuses leida mõistliku tasu eest parkimiskoht. Kui olime veetnud tunnikese autoga Starbucks ukse all seistes ja sealt internetti varastades, hakkas ka juba vihm järgi jääma. Leidsime vähemasti enda arust sobiva parkimiskoha (parkimissiltidest aru saamine SF-is oli tõeline tuumafüüsika), asusime järgmist turisti atraktsiooni jahtima.
Meie kohustuslikus nimekirjas oli järgmisena trammisõit mööda SF-i mägiseid tänavaid. Trammi peatusesse jõudes selgus, et ooteaeg on 45 minutit. Õnneks me nii kaua siiski ootama ei pidanud, aga turiste oli meie ümber kahtlemata liiga palju. Pikk ooteaeg võimaldas meil hästi jälgida, kuidas trammijuhid ise manuaalselt tramme lõpp-peatuses ringi keerasid – rammu pidi neil kahtlemata olema, Trammi sõit ise oli ka ootamist igati väärt. Just nagu filmis, seisime Jaanusega trammi küljel ja hoidsime vaid postist kinni. Kohati tekitas see üsna suurt kõhedust mäest üles ja alla kihutades. Valisime ehk kõige traditsioonilisema marsruudi Union Square (kesklinnast) juurest Fishermen’s Warfini (kalasadama kai). See kulges mööda Hiina linnast ning tegi peatuse ka tuntud trammi muuseumi juures.
Fishermen’s Wharf ehk nö kalasadam oli ka omaette vaatamisväärsus. Samast oli hea vaade tuntud Alcatrazile ehk Ameerika ühele kurikuulsamaid vanglale, mis asub saare peal. Turistidel on võimalik sadamast hüpata ka praami peale, mis neid valglat uudistama viib. Teine tuntud vaatamisväärsus sadama alal on pier 39 ehk kai 39. Selle kai on omale kodukohas valinud merilõvide pesakond. Üsna humoorikas oli nende elu-olu jälgida – pidev võitlus päikeselise koha eest kai peal, ema merilõvid poegade eest hoolitsemas või isaste vaheline kähmlemine.
Mööda kalasadamat taas trammi peatuse poole liikudes oli ilmne, et see piirkond SF-ist on tõsine turistilõks. Erinevad suveniiri poed, muuseumid ja galeriid, kohvikud ning restoranid ootasid avasüli kõiki turiste, et nende rahakotte märkimisväärselt tühjendada. Kuna meile teatavasti turistilõksud eriti ei sümpatiseeri, siis üritasime sealt võimalikult kiiresti tulema saada. Selleks oli aga vaja taas vähemasti 20 minutit trammi järjekorras oodata 🙂
SF-i kesklinnas ehk Union Square lähedal oli meile suure üllatusena võrdlemisi palju kodutuid. Esialgu oli meil isegi natuke kõhe sinna lähedale oma auto parkida, sest kogu meie varandus ja elu on ju selles autos. Tänaval oli ka meeleavaldus, aga kuna see oli hispaania keeles, siis meile jäi aru saamatuks, mille vastu meelt avaldati. Väga turvalist tunnet meis seega SF ei tekitanud ja seega lahkusime juba lõunast.
Edasi sõitsime San Josesse, kus kohtusime Kaija võrkpallivõistkonna kaaslase Kärdu ja tema tütrega. Ütlemata tore on meie teekonnal olnud kohata Eesti sõpru ja rääkida elust olust nii välismaal kui kodus… nii tekib isegi hetkeks tunne nagu oleks kodus.
San Joses tegime ka lõpliku otsuse, et me ei jõua sõita Las Vegasesse ning samuti tuleb vahele jätta Yosemite rahvuspark, kuna sinna ei lubata talvel sõita ilma nn rehvi kettideta. Samuti jõudsime Kärduga arutades järeldusele, et mööda rannikut Los Angelasse sõitmine võiks olla ideaalne alternatiiv. Nii otsustasimegi mööda rannikut edasi põrutada.
Lõppkokkuvõttes oli see hea otsus, sest Jaanusel on olnud probleem ühe põlvega, mis mingil põhjusel läheb aeg ajal paiste. Seega ei ole me võtnud teadlikult ette pikki jalgsi matku. Mööda rannikut sõitmine on just parim viis jalgadele puhkust anda, kuna Ameerikalikust auto kultuurist tulenevalt, ei ole kuskile vaja üle paarikümne meetri kõndida 🙂 Igal pool on arvukalt peatumiskohti ja parklaid, et ilusaid vaateid imetleda.
Pisut eeltööd tehes märkisime Google mapsi olulisemad peatumiskohad ning asusime teele. Peatusime Point Pinos majaka juures, Kallade orus ehk Calla Lilly Valley, Bixby Ceremonial bridge ehk ühe kuulsa silla juures, Point Sur majakas, Big Suris, Julia Pfeiffer Burnsi looduspargis, kus asub McWay kosk, Elephant seals beach ehk lonthüljeste rand ja vaateplatvorm, Morro Rock and Bay – surfarite lemmik paigas, Santa Barbara linnas, Point Dume looduspargis ja Malibus.
Kahe päeva jooksul oli muidugi peatusi rohkem veel. Nautisime tee peal ameerika kiirtoidu võlusid ning kasutasime ka kokkamiseks kaasa võetud gaasi põletit. Iga natukese aja tagant oli mööda rannikut kulgeva tee kõrval parkimiskoht, kus sai peatuda ja merd ning vaadet nautida. Natuke tuletas see sõit meelde Horvaatiat, kuna ka seal olime täpselt mööda rannikut autoga sõitnud. Californias oli aga loodus ja ümbritsev hoopis rohelisem. Põhja pool oli rannikuäärne ala eriliselt värvikirev. Mida rohkem lõuna poole, seda tasasemaks läks ka maastik kuniks jõudsime Santa Barbara ja Malibu juurde, mida ümbritsevad samuti kõrged mäed. Malibus nägime hiljutise metsapõlengu hävitustööd. Maha oli põlenud nii elumaju kui elektriposte ning muidugi kaunis roheline mets. See oli üsna kurb vaade.
Malibus edasi sõites olimegi juba Los Angelases. Esimesena vaatas meile vastu Santa Monica pier ehk kai. Kunas aga olime äsja just Santa Barbaras taolise kai peal jalutamas käinud, siis otsustasime, et me ei raatsi kallist parkimist maksta ning sõidame edasi Venice beachile ehk randa.
Kuulsa Venice beachi kirjeldamine nõuaks kahtlemata omaette postitust. Nii kirjut seltskonda ei olnud ehk kumbki meist varem näinud. Seal võis kohata kõikvõimalikke karvaseid ja sulelisi. Ranna äärne ala oli täis erinevate tänavakunstnike väljapanekuid ja suveniiripoode. Tänavamuusikud panid mööda kõndijatel puusa nõksuma. Ranna alal oli ka hulganisti kohalikke, kes olid sinna sportima tulnud – rulapark, välijõusaal ning erinevad mänguväljakud tundusid olevat inimestele vabalt kasutada. Turistide lemmik tegevus oli mingit sorti liikumisvahendiga (enamasti ratas või mootoriga tõukekas) mööda rannikut kihutada. Rand ise oli täpselt nagu baywatchi filmis, välja arvatud see, et ilm oli ja jahe ja vaid mõned üksikud julged ujusid. Me nautisime rannas head ja paremat Mehhiko toitu ning õlut.
See inimene teeb näiteks joogat 
Pimedas hakkasime Griffithi observatooriumi sõitma. Kuna oli tipptund, siis teekond võttis aega tervelt 2 tundi. Selle kahe tunni sees nägime ka aga üsna palju linna, kuna otsustasime vältida kiirteid ja sõita mööda Hollywood boulewardist, et seda tuledesäras näha. Griffithi observatoorium on kahtlemata üks vingemaid kohti, mida LA-s külastada. Rääkimata super vaatest tuledesäras linnale, on muuseum ülimahukas ning seal võiks vabalt veeta terve päeva, et õppida kõike, mis seni teada kosmosest, planeetidest, kuust ja päikesest 🙂
Tutvumine Albert Einsteiniga
Järgmisel hommikul läksime Hollywoodi avastama. Esimene kohustuslik peatumispaik on kahtlemata Hollywood hills, kus asub kuulus Hollywoodi märk. Lisaks sellele saab Hollywood Hillsis ringi sõites imetleda ka rikaste ja kuulsate uhkeid häärbereid ning autosid. Rääkimata sellest, et Tesla oli selles linnas üsna tavaline nähtus, siis õnnestus meil ka mõnda Ferrarit ning Maseratit näha.
Seejärel suundusime kuulsale Walk of Fame kõnniteele, mis asub Hollywood boulevardil. Kuna parkimine on nagu alati keeruline, siis pidime enne tegema palju uurimistööd. Õnneks selgus, et otse Hollywood Boulevardi keskmes asub kaubanduskeskus, kus on võimalik vaid paari taala eest parkida, kui keskusest midagi osta. See oli ülimugav lahendus, sest sellise suure autoga ringi manööverdada ja parkimiskohta leida ei ole just kõige lihtsam. Tänavale jõudes muutusime automaatselt üheks turistide massiga, kes nina mööda maad kuulsaid tähti uurisid ja oma lemmikuid otsisid. Jaanus leidis enda lemmikud üsna kiirelt. Kaijal võttis otsimine ehk natuke rohkem aega. Kuulsa Hiina teatri ees uurisime põhjalikult ka erinevate kuulsuste käe ja jala jälgi ning otsisime oma lemmikuid. Ei tea, kas betoon oli jälje lihtsalt väiksemaks muutunud või tundus meile, et enamikel staaridest olid ikka üsna pisikesed käed ja jalad 🙂
Ilmaga meil taas ei vedanud ning vihma kallas nagu oavarrest. Seega otsisime omale kõige taskukohasema AirBnB ja sõitsime kesklinnast välja. Nagu oli arvata, asus see AirBnB keset Hiinalinna, kus enamik silte tänaval oli Hiina keeles. Järgmisel päeval pidimegi juba hakkama asju pakkima, et lennujaama sõita.
Kokkuvõttes oli mööda rannikut sõitmine üks seniste reiside vaheldusrikkamaid ja looduskauneimaid vaateid täis ettevõtmine. Nautisime sellest iga hetke! Peame tänama suuresti Walmarti, kust ostsime enamus auto tripi jaoks vajalikke asju, millest osa saime kenasti pärast tripi lõppu tagastada. See on üks trikk, mis sai Kaijale USAs selgeks juba siis, kui ta käis seal raamatuid müümas. Lisaks on Walmart meie suguste seljakoti rändurite jaoks eriti tänuväärt koht, kuna keegi ei aja sind öösel parklast minema. Autoga ringreisi tegijate blogides on Walmarti parklad üks top tasuta ööbimiskoht. Walmartis on ka alati olemas üsna hea kvaliteediga WiFi ning tualett
