Ülejäänud nädala otsustasime veeta populaarse järve Atitlani ääres. Seda vulkaanidest ümbritsetud järve on peetud üheks maailma kauneimaks. Antiguast Atitlani sõidab üle 3 tunni. Meie läksime kohaliku „kana“ bussiga Panajanchel 35Q (USD 5) inimese kohta, kuna see on kordades odavam, kui transfeer (USD 12-15 inimese kohta). „Kana“ bussid on vanad USA kooli bussid, mis on ära tuunitud st nagu siin ikka kombeks – kirevaks värvitud. Bussisõit oli hullem kui ameerika mägedel – kurvides pidime end kahe käe ja jalaga kinni hoidma, et oma istmel paigal püsida. Sõit oli aga üsna põnev, kuna sõitsime läbi erinevatest väikeküladest. Põnev oli vaadata kohalikke oma igapäeva toimetuste juures. Bussis oli ka nö pagasi poiss, kes kasseeris piletiraha ja kinnitas pagasi bussi katusele. Ise pidi ta tihtilugu see tõttu seisma bussi taga oleval redelil. Kui buss hoogu maha võttis, siis lipsas ta poole sõidu pealt bussi tagauksest sisse ning korjas uute reisijate käest pileti raha. Ohutus ennekõike… või siis mitte siin Guatemalas 😊 Vaata ka meie Instagrami storyt Lake Atitlani kohta.
Jaanus oli pidevalt mures ning passis aknast välja ega meie kotid kuhugi tee serva maha ei pudene.
Meile üllatuseks on siin ka tavapärane, et liinibuss käib ühes reisijatega tankimas.
Olime selles bussis ainukesed turistid! Lugedes erinevaid blogisid tundub, et enamus turiste kasutab transfeer busse pikkade vahemaade katmiseks kuna need on palju mugavamad ning ei ole ka päris hirm kallid. Sealjuures lugesime ka, et mõned aastad tagasi langes paar transfeer bussi röövlite ohvriks kuna ainult turistid sõidavad nendega tehes nendest ihaldusväärse sihtmärgi. Seetõttu tundisime end kohaliku liinibussiga sõites suhteliselt turvaliselt kuna usume, et keegi röövi kohalike kellelt ei ole nagunii midagi võtta.
Pärast korralikku loksumist bussis ootas meid ees veel pool tunnikest paadi sõitu üle järve San Juan La Laguna linna, kuhu jäime 5 päevaks. Ka seal rentisime läbi AirBnB toa Mayade pere juures. Täpsemalt võid lugeda meie elust Mayade juures eraldi blogi postitusest vajutades siia.
Atitlani järv on vulkaaniline järv, mis asub edela Guatemalas. See on kõige sügavam järv Kesk-Ameerikas 340 meetrit. Järve kaldal on 3 vulkaani – San Pedro, Toliman ja Atitlan. Järv on ümbritsetud väikestest küladest, millest enamikes on säilinud Mayade traditsiooniline kultuur. Kantakse kohalikke rahvarõivaid ning järgitakse Mayade tavasid. Meie külastasime kokku tervelt 5 küla järve ümbruses. Külade vahel liikumine on lihtne, kuna lancha ehk kohalik mootorpaat viib inimesi üsna väikese raha eest vajalikku kohta 10-15 minutiga (10-25Q ehk USD 1.5-2.5 inimese kohta)
Meie kodulinna ehk San Juan la Lagunat peetakse üheks kõige traditsioonilisemaks külaks. Seal on võrdlemisi vähe turiste ja suuresti on säilinud kohalik elu-olu ja kultuur. Turism on aga sellegipoolest kõigis järve äärsetes linnades ehk olulisim elatusallikas. Meie koduküla oli armas ja pisike, kuid meie jaoks ehk natuke igava võitu. Poole päevaga suutsime küla läbi jalutada ning olulisemad vaatamisväärsused ära näha. Kuigi hinnad olid võrdlemisi taskukohased, ei olnud meil võimalust osta erinevaid turismi tuure. Turistidele pakuti igasuguseid koolitusi alates kokanduskursustest, kanga värvimise kursustest kuni hispaania keele kursusteni. Võimalik oli laenutada kajakke, et minna järvele iseseisvalt seiklema ning sai tellida ka giidga tuure, et matkata kuulsa india nina vaateplatvormile või San Pedro vulkaani otsa. Me otsustasimegi lõpuks viimase kasuks. Meie matkast võite täpsemalt lugeda eraldi blogi postitusest vajutades siia.
Kohalik toit on lihtne, kuid hea. 
San Juani puuvilja turg 
San Juani jõulupuu
Meie küla kõrval asus kohe San Pedro la Laguna – linn otse vulkaani jalamil. See on kohalike ja turistide seas tuntud kui nö hea koht, kus pidu panna ning hinnad on suhteliselt odavad. Paljudes baarides on happy hour mis ajal saab odavalt juua. Meile avaldas muljet San Pedro keskväljak. Lisaks nautisime kohalikku toitu järve kaldal asuvas kohvikus. Saime ühtlasi jälgida, kuidas kohalikud järves oma pesu ning ka ennast pesevad. Turistidel ei soovitata järve ujuma minna just selle pärast, et arvatakse, et vesi ei ole kuigi puhas. Nii jäi ka meil ujumas käimata. Linna vahel sõidutasid nii kohalikke kui turiste tuk-tukid. Kuna ka see on võrdlemisi odav sõidu vahend, siis meid vaadati üsna hämmastunud pilguga, kui eelistasime hoopis jalgsi üles mäge rassida, selle asemel, et tuk-tuki istuda.
Järve vastaskaldal asub San Marcos la Laguna – tuntud hipide linn. See linn on vallutatud vegetaarlaste ja jooga hullude poolt. Linna küljel asuv looduspark on perfektne koht, kus lõõgastuda, mediteerida, otsida iseennast ning samal ajal imetleda vastaskaldal asuvate vulkaanide ilu. Olime üsna hämmeldunud, kui leidsime looduspargi registreerimise raamatust veel mõne Eestlase nime 😊 Meile meeldis ehk San Miguel kõigist külastatud linnadest kõige enam. Mõnus pingevaba atmosfäär, kellelgi ei ole kuhugi kiire ja kõik naeratavad ümberringi.
Margarita on nüüdsest ametlikult mu lemmik kokteil 
Kohalikud kalurid 
Googli sügavustest leidsime ka soovituse külastata Santa Cruz la Laguna linna. Lugesime blogi, mis soovitas külastada üht baari Santa Cruzis, mis asub otse järve ääres ning kust on kõige parem vaade vulkaanidele. Me ei pidanud pettuma – saime tõesti miljoni dollari vaate osaliseks. Huvilistele on hea uudis ka – see imelise vaatega baar tundus hetkel müügis olevat.
Santa Cruzi linna keskus asub mäe nõlval. Seega linna jõudmiseks pidime taas kord üsna pika maa mäest üles rassime. Taas kord olid tuk-tuki juhid hämmeldunud – hullud Eestlased, kellele meeldib end palavaga piinata. Otsisime linnavahel kohta keha kinnitamiseks. Restoranid tundusid meile natuke üle hinnatud, seega otsustasime süüa tänavatoitu. Nautisime kohalike seltskonda ning nosisime kana kõnniteeäärel istudes.
Ühest blogist olime lugenud, et Santa Cruzist läheb kaunis matkarada kõrval külla Jaibalitosse. Pigem oli tegemist mõnusa 20 minutilise jalutuskäigu kui matkaga, aga vaated olid sellegipoolest lihtsalt imelised. Lugesime blogist ka seda, et Jaibalitos on üks hotell, kus saab otse järve kaldal basseinis lõõgastuda.
Jaibalitosse kohale jõudes olid meil abimehed koha omast käest võtta, kes meile õige tee kätte näitasid. Kohalikud poisid oli väga tragid töömesilased ning õnnelikud paari kopika eest, mis nad suuna näitamise eest pihku said. Samuti olid nad vaimustuses Kaija telefonist ja seal olevatest piltidest ja videotest, vaatamata sellele, et ise olid nad väga kaamera kartlikud. Kahjuks selgus aga üsna pea, et basseini me siiski ei saa, kuna pileti hind oleks meie päeva eelarve väga lõhki ajanud. Samas ei olnud meil ka väga kahju, kuna see bassein ei tundunud ka just kõige vingem olevat. 😊
Natukene aega hiljem kui otsisime kohvikut, et kohvi juua kohtusime ühe Kanadalasega. Ta kutsus meid hostelisse kus ta peatus ning pakkus, et teeb meile ise kohvi äsja röstitud kohalikest kohviubadest. Ta väitis, et see on parim kohv mis ta kunagi saanud on ning Jaanuse hinnangul oli tal õigus.
Ja sellega saigi meie ringreis ümber Atitlani järve ühele poole. Väike soovitus neile, kes plaanivad Atitlanil lanchaga sõita – alati tasub istuda lancha taha otsa. Vastasel juhul võib juhtuda, et tuled paadi pealt maha läbi märjana 😊
Järgmine päev sõitsime
