Costa Rica (17 – 27 detsember)

Saabusime Costa Rica pealinna San Jose 17 detsembril. Otsustasime lennata, kuigi oleksime tahtnud liikuda bussiga läbi Nicaragua ja Equadori. Lõime lihtsalt araks, kuna olime paljudelt kuulnud, et poliitiline olukord Nicaraguas, Hondurases ning El Salvadoris ei ole stabiilne ning soovitati neid riike vältida. San Joses leidis Kaija meile couchsurfingu kaudu paariks ööks ööbimise. Peatusime Luisi juures, kes oli väga lahke ja tore inimene. Esimene õhtu oli meiega veel Luisi sõber Marco Venezuelast, kes otsustas meile koduriigile omast kokakunsti demonstreerida. Tegemist oli kana ja avokaado arepasega. See retsept on kahtlemata meile koju kaasa võtmiseks! 😉


Tutvusime San Jose linnaga. Kahjuks tõdesime, et ega seal palju vaadata ja teha pole. Seega veetsime linnavahel vaid ühe päeva – käisime kohaliku turu peal ning imetlesime kirikuid.


Järgmisel päeval sõitsime linnast välja ning käisime ära Irazu vulkaani otsas. Kuna olime juba nii mõnegi vulkaani otsas käinud oma reisi jooksul, siis väga suurt vanu effekti see meile ei tekitanud. Pidime maksma 30 dollarit, et näha vulkaani kraatrit, mille sisse oli tekkinud järv. Kahjuks ei lubatud inimesi isegi piisavalt lähedale, et sellest järvest korralikku pilti saada. Kaija sai noomida, kuna tunnis hea foto saamise nimel piirde otsas. Samas teised inimesed ümberringi tundusid vaimustuses olevat sellest, eriti türkiissinisest järvekese kraatri sees. Paistab, et asi on meis ning üks korralik rannapuhkus kuluks meile vahelduseks ära. Otsustasime selle ebaõnnestunud investeeringu järgselt, et ei turni enam vulkaanide otsas, kui just mingit väga erilist ja teistsugust meie teele ette ei jää.

San Joses olles pidime selgusele jõuda, kuhu edasi liigume. Luis oli nii lahke ning lubas meil ühe öö kauem enda juures olla, kuniks me oma asjad selgeks saame. Soovisime kuhugi ranniku äärde minna, et nautida randa, kuid kuna olid jõulud, siis majutusasutuste hinnad olid meeletud. Teiseks ei soovinud me väga kaugele pealinnast minna, kuna pidime 27 detsember tagasi olema. Olime taas kord Guatemala lennujaamas ostma bussi pileti, kuna meid ei lastud enne lennukile, kui Costa Riiast välja sõidu pilet on olemas. Seega ostsime pileti San Josest Panama Citysse. See keeras meie plaanid vussi, et mööda rannikut lihtsalt Costa Ricas lõuna poole trippida ja lõpuks piiri lähedal buss Panamasse võtta.

Selles olukorras otsustasime lõpuks Jacosse minna, sest leidsime taskukohase narivooditega seljakotirändurite ning surfarite hosteli. Jaco on tuntud peolinn ning seda ta ka oli, kaasaarvatud meie hostel kus käis igaõhtu pidu ja suitsetati hulganisti rohelist.


Veetsimegi järgnevad 7 ööd Jacos ning lisaks sellele käisime ühel korral naaberkülas Playa Hermosa rannas ning ühel korras Queposes kus asub tuntud Manuel Antonio rahvuspark.

Playa Hermosa oli ilus vaikne looduslähedane rand ning mõnus vaheldus Jaco turistikale. Läksime sinna randa kohaliku surfivõistlust vaatama ning meiega ühinesid kaks saksa poissi hostelist, kellega olime sõbraks saanud. Lars ja Felix, kes olid vennad ning noorem neist on Costa Ricas vahetusõpilane ning vanem tuli talle külla koolivaheajaks. Pikutasime terve pika päeva rannas, ilm oli meeletult kuum ning vesi ei jahutanud grammivõrdki. Seega noolisime puu otsas olevaid kookose pähkleid, et sealt jahutuseks kookose mahla saada. Rannas olles nägime nii papakoisid kui ka iguanasid.


Jaco rand ei olnud küll meie lemmik, aga kuna tänu hostelis tehtud tutvustele saime üsna soodsalt terveks päevaks ranna toolid ning varjualuse pluss surfi koolituse Kaijale, siis leppisime vahelduseks ka nö turistide rohke rannaga. 😊


Õhtu hakul mööda randa jalutades nägi Kaija kolme tegelast võrkpalli mängimas. Muidugi ta läks otsemaid end neljandaks pakkuma ja nii saigi paar õhtut järjest ka sakslaste ja austerlaste seltskonnas võrkpalli mängitud. Selgus, et Kaija ja Larsi duo osutus võitmatuks.


Ühel õhtul igavuse peletamiseks võtsime Jaco lähistel ette ka lühikese matka vaateplatvormile. Me kuulsime sellest kohast hostelis olles, ning vaatamata sellele, et olime end läbimärjaks higistanud, nautisime vaadet linnale. Vaateplatvorm oli nö pooleli jäänud ehitise pinnal. Erinevate allikate põhjal saime teada, et sinna pidanuks tulema ööklubi. Igatahes oli meie arvates see koht päris vinge ning otsustasime seal kohapeal hängida ja päikese loojanguni oodata. Me ei olnud sugugi ainsad, kes sinna olid päikese loojumist tulnud vaatama. Tundus, et teised olid aga hoopis paremini ette valmistanud ja oma hammockid kaasa võtnud. Jaanus kahetses, et ei võtnud meie omasid.


Manuel Antonio rahvuspark oli ehtne džungel kust võis leida erinevaid eksootilisi taimi ja loomi. Jaanus üritas ka sisse sulanduda ning ahvidega sõbruneda saades üheks neist. Manuel Antonios oli ka meeletult ilus valge liiva rand (valdav enamus randu vaikse ookeani ääres ei ole valge liiva rannad). Asjadel tuli aga silma peal hoida, sest uudishimulikud ahvid ning pesukarud lausa ootasid, millal nad saavad su asjade kallale minna. Üks meie toanaabritest hostelis rääkis, et ta sõbral olla ahvid passi ära varastanud ja sellest tuli suur jama. Kohtasime ka palju iguaanasid.


Temperatuurid päeval oli kolmekümne kraadi ligi ning merevesi oli ka meeletult soe. Ainuke mis jahutust pakkus oli hosteli basseini vesi, mis oli ehk pisut jahedam.

Veetsime ka jõulud hostelis ja meiesuguseid rändureid oli seal teisigi. Seega otsustasime kõik koos jõuluõhtusöögi teha. Kõik olid ühisel meelel, et teeme burritosid. Täidiseks ostsime kõike kõige paremat – kana, krevetid, tomatid, sibul, salsa, guacamole, oad ning salatit. Õhtusöök oli meeletu ning paljudel kestis pidu hommikuni. Meie rahulikud vana inimesed (seal me olime tõesti ehk kui mitte kõige vanemad, siis peaaegu) õpetasime ühele Argentiina paarile, kuidas Yazzit mängida. Olid üsna meeleolukad jõulud ja see aitas ka koduigatsusest ja kurvastusest üle saada. Teadsime ju, et kodu toidulaual oleks verivorsti, hapukapsast ja Jaanuse lemmikut pekiliha. See oli meile esimene kord jõulude ajal perest eemal olla.


Kokkuvõttes oli Costa Rica meile mõnus ranna puhkus. Olime küll üpris üllatunud, et hinna tase on väga kõrge ja ehk vahest kõrgemgi kui USAs. Eriti just rahvusparkide külastamine on kallis lõbu. Seega pidime üsna tagasihoidlikult elama ja enamasti kokkasime ise hostelis. See ei tähendanud aga, et me vahest endale guanabana ja mandariini jäätist ei oleks võinud lubada 🙂 Eks üritasime ikka ka eksootilisi maitseid taga ajada. See mandariini jäätis lohutas natuke ja tekitas rohkem jõulu meeleolu 30 kraadises kuumuses palmi all.


27 detsember asusime bussiga liikuma Panama poole. Bussi sõit San Josest Panama Citysse kestis ligi 17 tundi. Kuigi bussis oli ruumi vähe, siis möödus see aeg üsna kiirelt ja peagi olime juba otsapidi Panama Citys. Sellest aga juba järgmises postituses.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga