Cusco (6 – 11 January)

Eelnevast postitusest ehk juba teate, et Cuscosse jõudmine läks meil üle kivide ja kändude. Nii oli ka esmamulje linnast ja meie hostelist üsna kesine. Võrreldes Lima merevaateaga, ei olnud meie toal see kord üldse akent. Lisaks oli hostel külm ja niiske. Õnneks saime seal vähemasti ise süüa valmistada, sest seda meile eelmisest ööbimiskohas ei võimaldatud. Kuigi Peruu toit on imemaitsev ja odav, siis mingi hetk tahaks ikkagi ka enda tehtud toitu.


Meie hostel asus paari kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel Cusco vanalinnast. Jalutuskäik üles mäge aga ei olnud alati kõige kergemate killast, kuna Cusco asub 3400 m kõrgusel ning rohke hapnikuga harjunud Eestlase võib nii kõrgel olen hõre õhk üsna ruttu hingetuks võtta. Leidsime turisminfost flaieri tasuta linna ekskursioonide kohta. Tegelikult on need poolenisti tasuta, kuna giidid töötavad tipi eest. Seega ekskursiooni eest midagi küll maksta ei tule, aga hiljem tuleb giidile jootraha anda oma südametunnistuse järgi. Olime oma giidiga väga rahul. Senimaani me ei ole saanud enamikes kohtades omale giidi lubada, aga tegelikult teeb see reisimisel ikkagi teadmiste poolest märgatava vahe. Eriti juhul, kui endal ei ole aega ja võimalust kõige kohta, kus sa käid, lugeda ja uurida. Meie giid selgitas meile Inkade ja Cusco ajalugu, õpetas vahet tegema Inka aegsetel ja Hispaania aegsetel ehitistel ning tutvustas meid Peruu muusikaga. Esimene suurem üllatus meile oli, et kuigi igal pool räägitakse Inkadest kui nö rahvusest, siis tegelikult Inkaks kutsuti vaid selle rahva juhti. Analoog on Egiptusest näiteks vaaraod. Rahvusena kutsuvad nad end Andea rahvaks vastavalt regioonile ja Andea mäestikule.


Cusco linna ekskursiooni jooksul saime näha Inka aegseid ehitisi ja teha pilti kuulsa 12 nurgalise kivi juures. Usume, et olime üks mitmest miljonist turistist, kes seal pilti on teinud. Inkad ei kasutanud mörti müüride ja seinte ehitamisel, selleasemel lõikasid nad kivid piinliku täpsusega üksteisega klappima. Mitte, et kivisid oleks just lihtne lihvida ja täpselt nurk nurgalt üksteise peale sättida, siis täiendava väljakutsena peitsid nad veel oma kolme püha looma kujusid ehitistesse. Ühe seina peal oli äratuntav nii mao, puma ning osaliselt ka kondori kuju kuju. Viimane oli müüri ülemisel osal mis on kahjuks lagunenud – need on inkade kolm püha looma.


Ka Cusco linn on ehitatud Puma kujuliseks. Puma süda on plaza de armas ehk linna keskväljak ja Puma pea on Cusco külje all asuv vana Inkade kindlus Saqsaywaman. Kuna Cusco ümbruses on meeletul arvul erinevaid Inkade aegseid arheoloogilisi vaatamisväärsusi, siis on nende kõigi vaatamiseks võimalik osta nö ühispilet mis kehtib kaks päeva. Ühekorra piletit ühe vaatamisväärsuse juurde ei saagi ja tuleb maksta täis hind. Seega ei raatsinud me ka osta piletit, et minna jalutama Saqsaywaman, kuna meil ei oleks olnud aega, et kasutada ära ülejäänud pileti võimalusi. Küll aga õnnestus meil Saqsaywamani võimsust näha kaugelt, sest sõitsime pargi kõrval asuva mäe otsa, kus asub Jeesuse kuju. Sealt avanes imeline vaade nii linnale kui ka Saqsaywamanile. Mäest alla jalutades õnnestus meil vanadele kivivaremetele üsna lähedale saada.


Ette ruttavalt võib öelda, et Saqsaywaman on midagi muud kui kuulus Machu Picchu, sest kivid, millest see ehitatud on, on hoopis teiste mõõtmetega. Osaliselt on see ka mõistetav, Saqsaywaman oli Inkade pealinna kindlus ja Machu Picchu oli Inkade peidetud püha linn džunglis. Hiljem saime teada, et ainult väga olulised hooned ehitati kasutades meeletult suuri kive. Hooned nagu kirikud ja pühamud, kindlused või kuninga maja.


Esialgu jäi ehk mainimata, et vaatamata Cusco pikale ajaloole ja suurele rollile Peruu arengus, on see linn enamikele turistidele vaid peatuspaigaks, et minna vaatama Machu Picchut. Ka meie puhul oli see nii, aga meie jaoks oli veel olulisem veeta Cuscos aega, et harjuda kõrgustega. Nimelt ei valinud me lihtsat teed rongi ja bussiga Machu Picchusse minekuks, vaid otsustasime ette võtta 5 päevase matka mööda Salkantay rada. See ei ole küll kuulus Inkade rada, mille läbimist meie eelarve ei võimaldanud, aga lootsime saada ikkagi üsna põneva elamus mööda mägesid ja džunglit rännates. Sellest võite pikemalt lugeda meie järgmises postituses.


Enne pikka matka võtsime veel oma targa giidi nõu kuulda ja läksime Cuy jahile. Nimelt väitis meie giid, et kes ei ole Cuyd söönud, see ei ole Cuscos käinud. Cuy on merisiga, mida kohalikud grillivad tavapäraselt pühade toiduna. Jaanus teada tuntud eksperimenteerija ei jõudnud muidugi ära oodata. Kaija valis väikse armsa merisea asemel siiski salati. Pildid ütlevad siin kohal rohkem kui tuhat sõna. Igatahes väitis Jaanus, et Cuy oli maitsev. Liha n’gi välja nagu kana liha aga maitses rohkem nagu jänese liha ning oli väga pehme. Lisaks maitses Jaanus ka Pisco souri, mis on kohalik traditsiooniline alkohoolne jook – hapu ja kange ning sisaldab toorest muna.


Cuscos olles julgeme kindlasti soovitada, et katsetada toiduga San Pedro turul. Küll tuleb toidukoha valikuga ettevaatlik olla – mitte vaid toidu kvaliteedi osas, vaid põhjusel, et kui sa müüja kutsetele ei allu, võidakse sind tomatitega loopida. See on pigem naljaga pooleks, aga selline vahejuhtum meil siiski oli. Valisime turul kohta, kus süüa ja üks väga agressiivne kokatädi kutsus meid oma leti juurde. Eestlastele kohaselt selline pealetükkivas meile ei sobinud ja Kaija tõmbas Jaanuse edasi järgmise leti juurde menüüd uurima. Kuidagi jõudsime aga lõpuks ringiga sama tädi juurde tagasi ja tema leti eest mööda kõndides ei jätnud ta võimalust kasutamata, et Kaijat tomati viiluga visata. Õnneks ei olnud ta tabavus parim, aga vaatasime, kuidas me sealt kibekiiresti tulema saame.

Lõpuks leidsime siiski mõne rahulikuma nurgakese, kus nö traditsioonilist menu süüa. Menu on siin Peruus 2 või 3 käiguline lõuna, mis enamasti koosneb supist, praest ja magustoidust ja ei maksa rohkem kui 2-4 eurot. Me Jaanusega saime üsna alguses aru, et kui tellime menu, siis meile piisab kahepeale ühest, kuna portsjonid on niis suured.


Peagi Jaanus avastas, et meie kõrval olev mees sööb lamba suppi. Küsisime oma olematus hispaania keeles, et kuidas ka maitseb ja mees kiitis takka. Nii pidi ka Jaanus selle kindlasti veel juurde tellima. Selgus, et supp ja lammas olidki väga head – supp koosnes mitmest erinevast suurest kartulist ning lambaribist. Huvitav fakt siinkohal, et Peruus on üle 4000 erineva kartuli sordi. Üks kindel kartulisort supi sees maitses aga imelikult. Nimelt oli see sõnniku maitsega ja see jäigi Jaanusel lõpuks ikkagi järgi. Me ei tea kas see pidigi nii olema või oli see kartul kuidagi halvaks läinud. Kaija ei suutnud õhtu otsa Jaanuse ligidal olla, kuna tal tuli endiselt sõnniku haisu suust. Isegi imemaitsvad värsked mango ja ananassi smuutid ei aidanud haisu vastu kuidagi.


Need olid meie värvikamad seigad Cuscos ja kokkuvõttes oli see linn imeline. Cusco on veel ilusam pimedas, kui päevavalges!


Nautisime Ameerika kultuuri pealinna (nagu nad ise end kutsuvad) väga. Me vist ei ole pea kunagi joonud nii palju värske puuvilja smuutisid ja söönud nii palju mangot, ananassi, apelsine ja kõiki muid puuvilju.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga