Meie teekond Cuscost Calamasse (16 – 26 jaanuar)

Pärast pikka matka Machu Picchusse ootas meid ees pikk sõit Peruust Tšiili. Kuna Lõuna-Ameerikas on riikide vahelised lennus üsna kulukad, siis otsustasime võtta ette retke bussiga Cuscost Calamasse Põhja-Tšiilis, kust meil oli lend edasi Patagooniasse, Punta Arenasesse.
Varasemalt kirjutasime, et 21 tunnine bussisõit Limast Cuscosse oli üsna raske, seega see kord otsustasime, et teeme parem mitu erinevat, kuid lühemat sõitu. Veetsime peale matka 3 päeva veel Cuscos ning alustasime teekonda lõuna poole 19 jaanuar.


Esimene ots Cuscost Arequipasesse kulges suuremate tagasilöökideta. Ostsime suhteliselt odava pileti. Lõpuks jäi buss sihtkohta küll oma tunnikese jagu hiljaks, kuid see isegi ei üllatanud meid enam. Bussijaamast võtsime takso oma hosteli ning kuna tegemist oli rohkem külalistemaja moodi asutusega kus ei olnud ei mingeid silte jms siis taksojuhil oli tükk tegu aru saada kuhu minema peab. Olenemata sellest, et Jaanus Google Mapsi ja GPSiga teed juhatas. Taksojuht korrutas terve tee, et seal aadressil ei ole mingit hostelit.


Arequipast peetakse Peruu kõige ilusamaks linnaks. See ei pannud meid imestama, sest linna ümbritsevad vapustavad mäed. Kahjuks oli meie seal viibimise ajal ilm pilvine, aga mõned klõpsud õnnestus meil siiski teha. Arquipase vanalinn on samuti väga kaunis. Enamus ehitisi on heledast kivist ning plaza de armast ehk keskväljakut kaunistasid mitmed palmipuud. Linn on kuulus ka seal oleva kloostri tõttu, mis on omaette suur vaatamisväärsus.


Arequipast omakorda Tacnasse sõit pidi võtma aega 6-7 tundi, kuid lõpuks jõudsime ikkagi peale 10 tundi kohale. Seda põhjusel, et meie buss läks tee peal katki. Seega ootasime tunnikese tee servas asendusbussi. Meil oli vahepeal hirm, et ehk ei tulegi asendusbussi, kuna paljud kohalikud sättisid ennast katkisest bussist välja tee servale, et muul moel edasi liikuda. Igatahes see õnnetu asendusbuss jõudis kohale. Kentsakas vahejuhtum oli ka see, et kui pidime kõik oma kodinad ja kotid ühest bussist teise tõstma, siis bussijuhi abilisel ei õnnestunud enam pagasi ruumi kinni saada, kuna ta oli liiga lühike. Ronis ja hüppas seal bussi kõrval ja üritas kõigest väest. Lõpuks oli Jaanus siiski nii sõbralik ja läks sirutas käe välja ning tõmbas bussi pagasi luugi kinni. Ümberringi olevatele inimestele pakkus see üsna palju nalja. Eks meilgi oli naljakas – Eestis me kumbki end kuigi pikana tunda ei saa, aga siin ikka vaatame enamikest pea jagu üle.


Olles paar tundi edasi sõitnud, läks ka asendus buss katki. Õnneks oli võrdlemisi turvaline tee kõrval seista, kuna paiknesime otse politsei jaoskonna ees. Mingi imenipi läbi õnnestus bussijuhil buss korda saada ja see kord jätkasime teed sama bussiga. Jõudsime tervena, kuid mitte väga õnnelikena, Tacnasse kohale 3-4 tundi plaanitust hiljem.


Tacnas veetsime paar päeva, et end bussis solksumisest välja puhata. Järgmine suurem väljakutse oli Peruu ja Tšiili piiriületus. Olime lugenud, et see võib olla üpriski ajamahukas ettevõtmine. Tava on, et Tacnast võetakse collectivo ehk ühissõiduk ning collectivo toimetab sind üle piiri Aricasesse. Alguses kujutasime ette, et collectivod on sellised väiksed minibussid, aga tegelikult on tegemist täitsa tavapärase autoga. Autosse mahutatakse korraga 5 inimest ning collectivo juht aitab kõik paberid korda seada, mis piiriületuseks vajalikud. Lisaks näitab ka collectivo juht piiril näpuga ette, et kus tuleb seista ja mida teha. Tegelikult läks piiriületus meil üsna ladusalt. Isegi meie kotte ei otsitud läbi nagu esialgu olime kartnud.


Jõudsime seega Aricasesse oodatust varem. Bussijaamas otsustasime, et ei jää sinna pikemalt peatuma vaid võtme kohe esimese bussi edasi Calamasse. Esimene buss läks aga alles kell 22.00, seega pidime piisavalt aega parajaks tegema. Meil oli terve päev, et nautida taas nö natuke arenenumad ühiskonna võlusid ehk osta poest jogurtit, juustu ja viinamarju ning muud, mida me Peruus ei olnud üheski poes näinud. Aricases oli suur kaubanduskeskus, kus sai osta peaaegu, et kõike …. Õhtusöögiks nautisimegi just eelkõige piimatooteid.


Bussisõit Calamasse möödus ilma suuremate viperusteta. Esimest korda olime raatsinud endale osta ka bussis nö VIP toolid, kus on mugavam magada. Kahjuks magamiseni me siiski väga ei jõudnud, kuna vaatasime arvutist pea terve tee seriaale. Seega Calamasse kohale jõudes olime mõlemad üsna soodad peast. Jõudsime kohale kell 8 hommikul ja jalutasime hosteli juurde. Check-in hostelisse algas aga alles kella 11-st. Õnneks oli hosteli pidaja nii abivalmis, et lasi meid ühiskasutatavatesse ruumidesse ja saime seal aega parajaks teha ehk Kaija magas ning Jaanus tšillis niisama.


Calamas veetsime samuti paar päeva, aga suurt midagi ette ei võtnud, kuna väsimus oli sees nii pikkadest bussireisidest. Hängisime hostelis ja suhtlesime teiste reisijatega ning tegime ettevalmistusi Patagooniaks.


Sellega sai ka ühele poole meie bussiseiklus Lõuna-Ameerikas, kuna ühtegi pikemat trippi meil bussiga enam ees ei oota. Seljakotireisijale on bussid hea liikumisvahend, kuna piletid on võrdlemisi odavad ja bussid üldjuhul mugavad. Öö busse võttes on võimalik ka majutuskohtade pealt kokku hoida, kuna öö saab veeta bussis. Kõigile ja seal hulgas Kaijale see lahendus aga eriti hästi ei sobinud, sest järgmine päev pärast öö bussi on alati surnud päev.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga