Punta Arenas (4 – 7 veebruar)

Pärast pikka matka otsustasime paar päeva vabalt võtta ja puhata Punta Arenases. Leidsime enam-vähem mõistliku hinnaga ööbimise läbi AirBnB. Maja peremees oli aga paras tuulepea. Läbi raskuste leidsime õige maja üles, kuna siin on kombeks anda soovitusi, et keera siit paremale ja sealt vasakule ja mingil naljakal põhjusel ei taha keegi anda aadressi. Meie jaoks on see muidugi müstika, sest tänapäeval teeb ju Google pool tööd su eest ära nagunii. Igatahes, kui kohale jõudsime, siis maja oli tühi ja ootasime, kuniks peremees koju jõudis (tal pidi minema 10-15 minutit, aga saabus kohale tunnike hiljem – rahu ainult rahu!). Seejärel hakkas peremees meile tuba ette valmistama st sinna sisse voodit paigaldama. Jaanus sai käed külge panna – ega tal ka muud midagi üle ei jäänud, sest kuskil peame ju magama. Lõpuks saime toa kätte ning vajusime põhimõtteliselt kohe unne, kuna matkajärgne väsimus andis veel tunda. Järgmisel päeval selgus, et meie magamistoa põrand ujub. Küsisime siis peremehelt nõu, et mida teha ja ta lihtsalt andis meile uue toa. Me ei kurtnud, sest saime aknata uberiku asemel korraliku aknaga toa. See on ehk senimaani üks värvikamaid jutukesi rubriigist seiklused hostelitega.

Punta Arenas on armas väike linn. Valisime välja paar vaatamisväärsust, mida soovisime kindlasti näha. Üks nendest oli Magalhaesi muuseum. Kuna see asus linnast väljas, siis pidime ennast kuidagi järjekordselt nö kollektivo peale organiseerima. See läks üle kivide ja kändude, kuna taas olime ise ka segaduses kollektivo mõistest. Arvasime, et kollektivo on midagi minibussi sarnast, kuna sellel pidi olem ka number. Selgus aga, et kollektivod on täitsa tavalised takso moodi asjad, kuhu mahub 4 sõitjat ja number tähistab nö marsruuti, mida mööda taksojuht sõidab. Igatahes oli meie kollektivo juht nii hea, et viis meid täitsa muuseumi ette. Muuseum ise kahjuks suurem asi ei olnud. Seal oli paar võrdlemisi kehvasti järgi tehtud Magalhaesi laeva ning paar uuemat laeva. Natuke pettununa sõitsime linna tagasi ning lootsime seal midagi põnevamat näha.


Kuna kõhud olid tühjad, siis läksime kohalikku turgu vaatama. Seal pidavat olema parimad mereanni toidukohad. Ligi 10 minirestroani seast valisime välja meile kõige meelepärasema ja tellisime lõhe ning paila de marinat ehk mereanni suppi. Toit oli maitsev, kuid ikkagi üsna kallis arvestades, et sõime turupeal 😊


Lisaks õnnestus meil välja selgitada, et Punta Arenase linnas ja ehk Patagoonias laiemalt on kuulus üks Baltikumist pärit daam Sara Braun. Ta oli abiellunud kohaliku jõuka mehega, kes üsna noorena suri. Seega naine jäi hiilgama varandusega üksikuks ning soovis selle rahaga teha midagi olulist. Seega aitas ta näiteks neid, kes oma polaar matkal Antarktikasse olid hätta jäänud ning lisaks otsustas ta rajada Punta Arenasesse uhke surnuaia. Kindlasti tegi ta veel palju muud asjalikku, aga need on olulisemad, millest meile kohalikud rääkisid. Käisime ka kuulsat surnuaeda uudistamas. Meie jaoks oli see tõesti teistmoodi kogemus, kuna Eesti surnuaiad ei ole kindlasti pooltki nii uhked.


Niisama linnavahel ringi patseerides õnnestus meil läbi põigata ka kahelt nö vaateplatvormilt. Sealt on võimalik imetleda vaadet merele ja kruiisilaevadele, kes tuhandete viisi turiste kohale toovad. Ja ausalt öeldes tundus, et ega suurt rohkem midagi seal väikeinnas vaadata ei olnudki. Seega põgenesime külma tuule eest päikselisse Santiagosse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga