Meie eelmisest postitusest võisite lugeda, siis saime oma karavani kätte üsna hilja. Seega esimesel päeval pidime kõvasti agu andma, et midagi ka põhja saarel näha. Rendifirmas töötanud Eesti tüdruk andis meile nõu sõita kindlasti Rotoruasse. Jaanus elas võrdlemisi kiiresti parempoolsesse liiklusesse sisse ja jõudsimegi ilusti enne pimedat kohale.
Rotorua on kuulus oma nö munahaisu ja keeva maa tõttu. Seal võib kohata kuumavee allikaid ja geisreid ning podisevat muda pea iga nurga taga. Meie esimene peatus oli Kuirau park Rotorua linna sees. Mädamuna hais ajas muidugi südame pahaks ja pikalt seal just aega ei tahtnud veeta. Jalutasime pargis lühikese ringi, vaatasime podisevat muda ja leotasime jalgu looduse poolt kuumaks käetud vees.
Kuna kell oli hiline, siis meil ei õnnestunud külastada kuulsat Waiotapo loodusparki ning Lady Knox geisrit. Küll aga leidsime loodusliku kuumavee allika, mis pargi alalt väljas asus ja oli see tõttu täitsa tasuta kõigile vabalt solberdamiseks kättesaadav. Vesi oli üllatavalt tuline. Jahutust pakkus üks koht, kus kuumavee allikas segunes jahedama jõe veega ning soe ja külm vesi omavahel segunesid. Seal me siis solberdasime koos hiinlastega, kes end üleni mudaseks määrisid. Julgemad pistsid ka vaatamata hoiatussiltidele pea vee alla. Väidetavalt võib seal meningiidi saada, kui pea kuumaveeallikasse pistad seal elavate bakterite tõttu. Me jätsime siiski oma mõistuse kaineks ja pead vee peale.
Mõnus õhtune suplus väsitas meid üsna ära, kuigi meil oli veel omajagu sõitu ees. Meil oli vaja ööseks jõuda Tongariro rahvuspargi lähistele, et sealt hommikul varakult matkale minna. Jõudsime pimedas Tongarirosse, aga parkida ei olnud kusagile. Igal pool olid väljas sildid, et üleöö parkimine ei ole lubatud. Seega pidime tsipa tagasi sõitma ning otsustasime, et veedame öö lihtsalt suvalise metsa ääres tee pervel. Unest jäi kõvasti puudu, kuna mööda sõitvad rekad raputasid autot korralikult. Aga saime vaid iseendid süüdistada, et ei olnud suutnud paremat eeltööd teha…
Järgmine päev ärkasime vara ja sättisime end pikaks matkaks valmis. Tongariro matkarada on tõenäoliselt üks Uus-Meremaa kuulsamaid. See on ligi 20 km pikk ja pigem keskmisest raskem matkarada, kuna tõuse ja laskumisi on mitmeid. Tongariro matkarada läbides on üks mure selles, et tegemist ei ole nö ringiga vaid matk viib looduspargi ühest otsast teise ning tagasi tuleb saada bussiga, millel on üsna kopsakas hind (vähemasti meie eelarve jaoks). Selleks, et raha kokku hoida alustasime matka nö valest otsast – ei teagi kas on õige nii öelda, aga pigem soovitatakse matkarada läbida teist pidi, kuna sel juhul on tõuse kergem võtta. Lootsime, et saame pärast matkaraja teisest otsas tagasi auto juurde hääletada ja hoiame nii bussi raha kokku.
Esmapilgul ei tundunud meile matkarada sugugi midagi erilist. Matkasime metsa sees ja kohati lookles raja kõrval ka üks pisike juga. Mets oli muidugi eriline ja hoopis teistsuguse taimestikuga nagu Eestis, aga see ei teinud matka meile oluliselt põnevamaks. Pärast paari tunnist mäest üles kõmpimist jõudsime mäe otsa lagendikule. Meil mõlemal olid suud ammuli, sest tuul, mis seal üleval vuhises, oli lihtsalt üle mõistuse suur. Proovisime ikkagi tugevad olla ja punnitasime oma tunnikese jagu edasi. Peagi aga muutus tuul nii jõhkraks, et oli raskusi isegi hingamise ja püsti seismisega – nii ei olnud sugugi tore matkata. Kahtlustasime, et tugev tuul võis olla tingitud tormist, mis just paar päeva tagasi Aucklandi räsis. Nuputasime tükk aega, et mida teha ja kas tasub ikka edasi pingutada, kuid õnneks sai kaine mõistus võtu. Olime ligi 7 km kõndinud, kui otsustasime, et läheme ikkagi sama teed mööda tagasi.
Matakarajal olevaid järvi ning vulkaane me kahjuks seega ei näinudki. Hiljem muidugi kuulsime sõbralt Mikult, et tegime tõenäoliselt targasti, kuna samal matkarajal oli just hiljuti üks matkaja hukkunud. Lisaks ütles ta, et pilves ilmaga ei oleks me nii ehk naa suurt midagi näinud. Mis seal ikka – tuleb mingi aeg kauges tulevikus ikkagi Uus-Meremaale tagasi tulla ja matkaks parem ilm valida.
Positiivne selle juures oli võimalus Tongariro rahvuspargis enamat, kui vaid matkarada näha. Sõitsime lähedal asuva kose juurde, mis oli ehk senimaani kauneim, mida olime näinud. Kuigi ilm oli võrdlemisi jahe, kuigi päikseline, siis Jaanus võttis siiski julguse kokku ja sulpsas jõkke.
See kord oli meil rohkem aega otsida ka kaunis ööbimispaik. Tegime peatuse Foxton beachil, mis asub põhja saare lääne kaldal. Otse ranna ääres oli üüratu parkimisplats, kus ei olnud ühtegi kämpimist keelavat silti. Parema autoga oleksime võinud isegi täitsa randa sõita, kuna sildid selgitasid, et ranna riba on selles piirkonnas ametlik sõidutee. Nautisime seega õhtul imelist vaadet merele ning kokkasime päikseloojangu valguses. Saime oma reisibussi köögiga üsna Sina peale. Tavapärane õhtusöök oli kartulid, vinkusid ja ikka muidugi ka Eestipärane hapukoore tomati ja kurgi salat. Sel ööl saime end korralikult välja magada.
Järgmine päev oli meil planeeritud Uus-Meremaa pealinna Wellingtoni avastamiseks. Suure reisibussiga oli aga linnaliikluses uitamine üsna keeruline ja pidime leppima peamiselt Wellingtoni ümbruse avastamisega. Siiski saime käidud Wellingtoni üht mini tuletorni vaatamas. .
Seal lähedal asus ka üks kuulus ausammas, mille lahti mõtestamisega meil raskusi oli. Pigem ronisime mäe otsa ausamba juurde lootuses, et näeme sealt ümbritsevat lahte, aga kahjuks varjasid kõrged puud ilusa vaate. Küll aga oli mälestussamba juures hulganisti kunstnikke, kes seda üks teise võidu paberile üritasid imiteerida.
Jõudsime Wellingtonis näha ka Mount Victoriat, millelt avaneb imeline vaade linnale. Kohalike seas tundus see piirkond väga populaarne olevat sportimiseks. Jõudsime mäe tippu üheskoos trobikonna jooksjatega, kes tõenäoliselt olid just üksteise võidu sinna üles mäe otsa tormanud. Seega olime sunnitud üsna kärmelt higi haisu eest põgenema ja läksime edasi Wellingtoni ümbruses olevaid randu avastama.
Rannikuäärne ala oli kaunis ning meil õnnestus sealt isegi lõuna saart näha. Sinna ranniku äärde jäime ka ööbima. Magada meil aga taas kord ei õnnestunud, kuna öösel oli meeletu torm ja hoidsime mõlemad hinge kinni, et auto lihtsalt minema ei lendaks.
Varahommikul ootas meid ees praamisõit. Tormist tingituna praam hilines ning sõitsime oodatust kauem. Meil ei olnud selle vastu aga suurt midagi, kuna praam3isõit läbi nn Uus-Meremaa Fjordide oli väga kaunis. Selleks, et saada praamiga Põhja Saarelt Lõuna Saarele, tuleb välja käia üle 200 euro. Praam oli enam-vähem korralik, aga seal ei olnud just väga palju ruumi ning toidu hinnad olid samuti üüratud. Meie väikse Eesti rahva vingumine Hiiumaa või Saarema praamide ja liikluse üle pani meid selle kõige juures muigama.
Enne lõunat olime juba Lõuna Saarel ning alustasime sõitu mööda ida kallast Christchurchi suunas. Meid tervitasid koheselt üüratud viinamarja põllud ning tundus, et üks istandus järgnes teisele. Viinamarja põllud vaheldusid karjamaadega, kus tatsasid ringi üüratud lihaveised ja muidugi ka lambad. Kes veel ei teadnud, siis Uus-Meremaa on riik, kus on rohkem lambaid kui inimesi. Kohalikud teadsid rääkida, et enamik neist lammastest eksporditakse välismaale. Kuna Uus-Meremaa lammas on mujal maailmas delikatess, siis tuleb ka kohalikel lamba karree eest korralik summa välja käia.
Õige pea hakkasid taamalt paistma kõrged mäed. Olime jõudnud ranniku äärde ning meist paremale jäid Kaikoura mäeaheliku valged mäetipud ning paremal eresinine meri. Arutasime omakeskis tükk aega, et kuidas siin saab meri olla sama eresinine nagu Patagoonias olid mäe järved. Me ei olnud kusagil varem nii sinist merd näinud. Peagi nägime tee ääres mitmeid autosid seismas ja otsustasime ka teha peatuse. Selgus, et leidsime üles kuulsa Kaikoura hüljeste koloonia. Terve trobikond hülgeid peesitasid kaljusel rannikul ning hülgebeebid nautisid veemõnusid. Uus-Meremaa karvased hülged (furseals) pidavat olema ühed haruldasemad maailmas. Need hülged olid kahtlemata oluliselt pisemad, kui need, mida USA Lõuna rannikul nägime. Küll aga oli neid vähemalt sama lõbus vaadata, kuna pisikesed hülgebeebid oli üsna aktiivsed, sulistasid ja mängisid omavahel.
Meie järgmine peatus oligi Kaikoura. Plaanisime sellesse väiksesse kuurort linna jääda ööbima. Kaikoura on turistide seas üsna populaarne, kuna seal tehakse palju hülge, delfiini ja vaala vaatamise väljasõite. Samuti on Kaikoura tuntud selle pooles, et seal saab rentida purilennuki ja üsna mõistliku raha eest lennata mere kohal ning samuti vaalu otsida. Meie eelravesse ükski nendest lõbudest ei mahtunud. Sellegipoolest nautisime Kaikourat, sest vaated eresinisele lahele, mille taustal paistavad valged mäetipud, oli midagi üsna erakordset.
Meie järgmine peatus oligi juba Christchurch. Pidime auto hiljemalt lõunaks tagastama. See tähendas varajast ärkamist ning lisaks pidime oma elamise ka läikima lööma. Kaikouras juhtus meil autoga ka väike äpardus ja tagurdasime kogemata kivile otsa, mille tulemusel oli taga pamperis korralik kühm. Jaanus oli piisavalt osav, et kühm puidust pannilabidaga välja lükata. Õnneks rendifirma seda siiski ei avastanud. Kummaliselt kombel pöörati pigem rohkem tähelepanu sellele, et auto katus oleks terve. Igatahes, lõpp hea ja kõik hea. Saime auto kenasti tagastatud ja sellega sai ka ühele poole meie matkabussi reis. Jaanuse sõber Mikk tuli meile järgi ning saime seega taksoraha kokku hoitud.
Kokkuvõttes jäime vaatamata pisiäpardustele oma ringreisiga väga rahule ja nüüdseks on ka esimene kogemus olemas matkabussiga reisida. Edaspidi teame, et WC tabletid haisevad kohutavalt ja et tuulises kohas ei tule magamisest mitte midagi välja! Olime mõlemad nõus, et me eelistame tulevikus ikkagi matkabussile pigem jahti 🙂
