Uus Meremaa – Christchurch ja retked Lõunasaarel (28 veebruar- 9 märts)

Olime valinud Christchurchi pikemaks peatuseks kuna Jaanuse sõber Mikk ning ta naine Karen elavad seal juba mitmeid aastaid. Esimesed päevad puhkasime niisama ning elasime sisse. Käisime linnavahel ning külastasime muuseumi ning sõitsime Lime elektritõukeratastega ringi.


Chrischurchis olles üks tipp hetkedest oli kindlasti saun, mille Mikk ja sõbrad olid ehitanud vagunelamusse – käisime saunas mitmeid kordi ning tulenevalt sauna mobiilsusest vedasime ühel nädalavahetusel selle ka jõe äärde, kus oli mõnus peale leili sulistada. .

Käisime Miku ning ta sõbra Virgega ka ühe lähedal asuva koopa matkal. Nimelt on koobas peaaegu 600 m pikk ning sealt voolab läbi jõgi. Koopa läbimine võttis aega ca 40 minutit ning selle läbimiseks oli tarvis puusast saati jää külma allika vette sulpsata. Kuigi vesi oli suhteliselt külm, siis harjusime kiirelt, kuna koopa läbimine juba iseenesest tõstis adrenaliinitaseme päris kõrgele. Koopa matk oli üks huvitavamaid, mida senimaani oma reisi jooksul oleme teinud. Ikka üsna kõle tunne tekkis, kui ümberringi on pimedus, jalge all vuliseb jääkülm vesi ning kuskilt otsast ei paista valgust.


Teel tagasi külastasime ka lähedalasuvaid tuule poolt vormitud kaljumoodustusi.


Mikk tutvustas meid ka teistele eestlastele, kes Christchrchis elavad ning mitmeid kordi veetsime koos aega kas saunatades, grillides või niisama chillides. Sõime üheskoos head ja paremat kohalikku toitu sh muidugi lammast, mereande, kohalike pirukaid ja punapeediga burgerit.


Mikk lubas meil ka kasutada oma autot, et saaksime lõuna saart põhjalikumalt avastada. Kolme päeva jooksul külastasime Nelsonit, Golden bayd, Able Tasman rahvus parki, pannkoogi kaljusid, Pupu allikaid, Hokatikat ning Devils punchbowl koske. Selle kõige nägemiseks pidime läbi sõitma üle 1200 km.



Esimese päeva eesmärk oli jõuda Nelsoni. Seal ootas meid Monika, kes on Uus-Meremaal elanud juba 15 aastat. Saime sõbraks tema perega ning eriti elevil meie külastusest oli Monika koer Charliest. Monika kodu asub imelises koha ja meie magamistoast avanes vaade otse lahele. Tundsime end Nelsonis nii koduselt, et otsustasime järgmiseks ööks sinna tagasi minna.t so at home in Nelson that we decided to go back there next night.

Teisel päeval võtsime ette lühikese matka Abel Tasmani rahvuspargis, mida peetakse ühtlasi üheks ilusamaks Uus-Meremaal. Seal on ka üks tuntumaid matkaradu, mida väga paljud turistid armastavad. Abel Tasmani matkaraja läbimiseks kulub neil päeva. Meil kahjuks nii palju aega ei olnud, seega valisime ühe jupi matkarajast, mis võimaldas teha ringi. Kohapeale jõudes selgus aga, et osa rajast on kinni pandud metsatulekahjude tõttu. Seega pidime leppima vaid tunnise jalutuskäiguga lähedal asuvasse randa.


Tegelikult selline asjade käik ka sobis meile üsna hästi, sest see jättis meile piisavalt aega, et külastada ka Pupu allikaid ning Golden bayd. Pupu allikate juures sattusime üsna kentsakasse olukorda, kuna lootsime, et saame seal ujuda ja snorgeldada. Nimelt peetakse neid allikaid ühe puhtaima veega kohaks maailmas. Mask näpus, küsisid meie kõrval seisvad turistid, et kas kavatseme minna ujuma. Nad selgitasid, et see on väga rangelt keelatud, kuna tegemist on püha paigaga ja allika vett ei ole lubatud isegi mitte puudutada. Mis seal ikka, pakkisime oma maski seljakotti, et oleks vähem piinlikkustunnet ja imetlesime niisama kaunist vaadet.


Golden Bay ääres asuvad tuntud Uus-Meremaa hipi külad st kohalike boheemlaste kogunemispaik. Golden Bay tipus võib samuti näha hülge kolooniaid. Meie kahjuks ei näinud ei hipisid ega hülgeid. Sõit mööda rannikut oli küll kaunis, kuid selle koha võlu kuidagi meieni ei jõudnud…


Õhtuks jõudsime tagasi Nelsoni, kus tegime rannas väikese pikniku. Seejärel ostsime poest punase veini ja koputasime taas Monika uksele, kes meid naeratusega vastu võttis.

Kolmandal päeval hakkasime sõitma Lääne rannikule. Otsustasime juba hommikul, et täna võtame peale hääletajad, et meie oma hääletamisõnn edaspidiseks ära ei kaoks. Võtsime Nelsonist hommikul peale kaks Hollandi tüdrukut, kes olid samuti seljakoti rändurid ja üsna paindliku graafikuga teel Hokitikasse.


Kuna meie teekond neile sobis, siis veetsime põhimõtteliselt terve päeva koos. Tegime tee ääres mõned peatused, et midagi näksida või mõnd vaatamisväärsust imetleda. Kõige olulisem on ehk ära mainida pannkoogi kivid, mis on üle maailma väga kuulsad, kuna keegi ei oska selgitada nende tekkimist.


Nii pea kui jõudsime Hokitika orgu, hakkas meeletult vihma ladistama. Hokitika on kuulus ümbritsevate mägede ning seal voolava kauni jõe tõttu. Samuti on Hokitikas mitmeid matkaradu.


Meil oli üsna nukker tüdrukud sinna vihma kätte telkima jätta, aga mis teha… Sõitsime ise suht ruttu edasi, sest nii suure vihmaga ei olnud kummalgi tuju pikemat matka ette võtta. Otsisime ööbimiseks sobiva koha ja veetsime öö autos kuna vihma sadas ja ei tahtnud telki üles panna. Vägisi tuli meie eurotrip ja sõber Passat meelde.

Viimasel matkapäeval ei läinud ilm sugugi paremaks. Pidime sõitma üle Arthurs passi, mis osaliselt kattub kuulsa rongiteega läbi mägede. Vaated olid vaatamata halvale ilmale kaunid. Tagasiteel tegime ühe peatuse Devils punchbowli kose juures. Kose nägemiseks pidime mõned kümned minutid treppe mööda üles ronima. Koske nägemine oli kahtlemata pingutust väärt. Pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna.


Kojusõidu tee peale jäid taas ka need samad koopad, kus olime Miku ja Virgega käinud. Kui oleks olnud natukenegi soojem ilm, siis suure tõenäosusega oleksime uuesti ka koopa matka läbi teinud.

Õhtuks jõudsime kenasti tagasi Christchurchi ja muidugi ootas meid ka sel õhtul ees kuum saun. Nautisime ehtsat Eesti sauna seniks kuni veel võimalust.

Päev enne äralendu käisime Miku ja Kareniga veel Akaroas kus pidi olema saare kõige parem Fish and Chips (kala ja friikad) ning tegemist on niisama ilusa ja armas linnakesega. Kala oli hea ja friikaid rohkem kui küllaga.. ning selle kõige söömise tegi eriti põnevaks viis, kuidas fish and chipsi serveeriti.


Teel Akaroasse külastasime ka farmerite turgu kus maitsesime head ja paremat hommikusöögiks.



Raske on teha kokkuvõtet meie seiklustest Uus-Meremaal. Ehk võtab meie emotsioonid kõige paremini kokku see, et kavatseme kunagi KINDLASTI siia tagasi tulla. Nägime kolme nädala jooksul küll midagi, kuid väga palju jäi veel avastamata. Ja üks tõeline matk tuleb meil ühel heal päeval ka siiski Uus-Meremaal ära teha. Loodame, et meil on järgmine kord rohkem õnne ilmaga 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.