Sydney (10 – 13 märts)

Maandusime Sydneys pühapäeva varahommikul ja seadsime kohe sammud ööbimiskoha poole. Kaija suure töö tulemusel olime taas leidnud omale Couchsurfingu kaudu koha, kus saime tasuta ööbida. Sydney lennujaamas maandud on hea teada, et kui olla valmis paar km kõndima, siis on võimalik rongi piletilt oluliselt kokku hoida. Nimelt on lähim nö linna liini peatus 1,8 km kaugusel lennujaamast ja sinna kõndides saab säästa 15 AUD. Mingil põhjusel on Sydney lennujaama peatuste piletihind oluliselt kallimad. Metroo ja rong iseenesest on super mugav ja odav vahend Sydneyd ringi liikumiseks.


Jõudsime ilma suurmate raskusteta oma ööbimiskohta. Seal selgus, et meie maja peremees on üks ääretult tore härra, kellel kahjuks oli hiljuti olnud insult ja ta oli alles oma elu ümber seadmas, et liikumisraskustega toime tulla. Ta oli ääretult sõbralik ja andis meile nõu kindlasti juba pühapäeval minna linna uudistama, kuna pühapäevasel päeval on kõik piletid odavamad. Võtsime ta nõu koheselt kuulda ja üsna pea olimegi juba Sydney ooperimaja juures.

Ooperimaja kõrvalt võtsime praami, et sõita Manly randa. Praamisõit on kahtlemata üks “peab tegema” asi Sydneys. Merelt saab imelise vaate ooperimajale ja kogu linnale. Sõit kestis ligi 45 minutit ja jõudsime selle aja jooksul miljon klõpsu teha. Eriti heaks tegi meele purjeregatt, kus paistsid silma eelkõige sinised, mustad ja valged purjed.


Manly beach on imeline poolsaar, kus ühel pool avaneb kaunis laht ja teisel pool hullav meri. Manly beachil valisime oma sihtkohaks põhjusel, et seal oli just toimumas rannavolle rahvusvaheline võistlus, kus ka Eesti poisid üsna kaugele jõudsid. Kahjuks aga jõudsime kohale nii hilja, et mängida oli jäänud vaid naiste finaal. Selle eest saime aga põneva lahingu osaliseks, kuna mängisid USA ja Austraalia ning viimane soovis muidugi kodupubliku ees võitu hirmsasti tunnustatud Ameerika paari üle ja lõpuks selle ka saavutas.

Pärast pallimängu nautisime veel rannas vedelemist ning vaatasime surfareid lainetes hullamas.


Rahvast oli rannas meeletult – miks ei peaks ka olema? Sydney on ju kuulus oma maailma kauneimate randade poolest. Pärastlõunal jalutasime Manley poolsaarel veel natuke ringi, ostsime pikniku materjali ning vaatasime, kuidas kohalikud SUPi laudadel kino tegid.


Õhtuks sõitsime tagasi ooperi maja juurde ning tegime otse ooperimaja trepil pikniku. Jalutasime ümber hoone ning ootasime pimeduse saabumist. Õhtuks muutus linn veel eriti elavaks. Meile jalutasid vastu daamis ja härrad uhketes riietuses, kes ehk just olid ooperimajast välja astunud.


Jõudsime ööbimiskohta tagasi alles üsna hilja. Aga energiat pidi meil jaguma, sest kodus hakkas trall prussakatega. Nimelt avastasime magama minnes, et meie toas on terve rida kutsumata külalisi. Mõned neist suutsime hävitada, kuid magasime igaks juhuks põleva tulega.

Järgmiseks päevaks olime planeerinud Sydney Bondi ranna külastamise. Ilmad olid meie jaoks meeletult kuumad ja ega väga ei oleks olnudki tahtmist midagi muud teha. Sellise kuumaga on linnavahel olla täitsa piin. Seega randa minek oli ainuõige valik. Ja taas kord me ei pidanud pettuma. Bondi rand on kahtlemata põhjusega hinnatud maailma parimaks rannaks. Rahvast oli taas kord palju ja surfarid nautisid laineid. Pärastlõunal jalutasime mööda rannikut kulgevat rada järgmise rannani. Õhtul leidsime ülese vene poe, kus saime osta Karumsi kohukest, tatart, sprotte ja muud kodust toitu. Bondi tundus selline piirkond, kuhu võiks isegi elama kolida. Inimesed olid chillid, imekaunis rand ja mis iganes rahvuse toitu soovida, see oli seal ka kahtlemata olemas.


Meie viimasel päeval Sydneys ootas meid ees auto ostmise missioon. Nimelt olime lubanud aidata Kaija õepojale (kes parasjagu lähedal farmitööd tegi) Sydneyst auto transportida. Pidime auto müüjaga kokku saama kohe hommikul. Me ei teadnud autost suurt midagi, seega oli meie üllatus suur, kui nägime Toyotat, mis oli tahtlikult rooste värvi värvitud. Õigemini nägi see välja nagu suur hunnik kakat. Tegime lühikese proovisõidu ja kõik tundus enam-vähem toimivat. Kapotialune tundus ka ok ja nii lõimegi käed ja ostsime endale auto. Paberimajandusest ei teadnud me muidugi midagi ja see maksis hiljem ka kätte, sest müüjate soovil pidime auto müügi tegema enda nimele, mitte tegeliku ostja nimele. Sõbralik Saksa noorpaar kindlasti jätsid lahkelt meile ka mainimata, et sõiduk on teises osariigis registreeritud ja selle üle toomine on üsna kulukas.
Igatahes, too hetk me sellele ei osanud mõelda ja auto sai ostetud.


Põrutasime ka siis kohe autoga veel linna uudistama ja sõitsime Bare islandile. Kahjuks oli Bare Islandi kindlus suletud, kui jalutasime ümber saare ning lebotasime paar tundi lähedal asuvas rannas. Taas kord tuli kõige kuumem aeg päevast rannas veeta, sest muidu oleksime lihtsalt ära sulanud.


Tagasi teel ööbimiskohta sattusime ummikutesse, mis päädis sellega, et meie nö tuttuus auto kees üle. Jaanus taipas, et ju on keegi jahutusvedeliku asemel kasutanud vett. Tanklatest me vajalikku jahutusvedellikku ei leidnudki. Pidime kuidagi vee abil koju jõudma. Vahepeal käis Jaanus suvalise pere käest kanistrisse vett küsimas. See oli üsna kentsakas ettevõtmine, aga peale mitmeid peatusi koju me lõpuks jõudsime. Järgmine päev leidsime ka poe, kus müüdi õiget jahutusvedelikku ja rohkem õnneks see auto meie käes enam ei turtsunud.

Nii jätsimegi Sydneyga juba hüvasti ja asusime Melbourne poole teele, aga sellest juba pikemalt järgmises postituses.

Kokkuvõttes olime selle paari päeva jooksul juba Austraaliasse üsna armunud. Sydney oli vapustav! Odav, lihtne ringi liikuda, mõnus soe ning ääretult rahvusvaheline. Ainuke negatiivne asi on igasugused koledad ämblikud, ussid, millimallikad ja muud tegelased, kes sind võivad sekundiga tappa. Kui need õnnestuks vahele jätta, siis võiks täitsa Sydneysse kolida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.