Ungari (1 – 2 august)

Ungari kohta eeltööd tehes leidsime paar kohta, mis tasuks avastamist ja jäid meile ka ühtlasi tee peale. Esimene oli looduslik spa koobastes. Lootsime, et on hea mõte lõõgastuda mullikas päras mitut järjestikust matkapäeva. Spa oli iseeneset kaunis ja tõesti eriline oli ujuda koobaste sees, kuid see oli ääretult ülerahvastatud. Sellest läks omakorda Jaanus närviliseks. Esmalt oli keerukas leida parkimist ja teisalt oli pileti hind spasse olulislet kõrgem, kui me olime esmalt internetiotsingutest leidnud. Seega kokkuvõtvalt olid koopad ilusad küll ja olime rahul, et saime oma väsinud jalgu natuke mullivannis sulistada, kuid kuna sinna ümber oli ehitatud tavapärane lõbustuspark, siis see meid väga ei vaimustanud.

Veetsime spas vaid mõned tunnid ja jätkasime teekonda Tokaj suunas. Pidime kiirustama, sest google teatas meile, et enamus veinimõisad suletakse juba alates 6-st õhtul. Me jõudsimegi kohale ligi 6 paiku ja jõudsime kiiruga peatuda ühes veinimõisas ja maitsta mõnda kohalikku veini. Veinid olid magusad – Kaija arvas, et Jaanusele pigem ei meeldi Tokaj piirkonna magusad veinid, aga tuli välja, et Tokajs leidub ka veine mitte magusa armastajatele. Seega otsustasime ööseks Tokajsse jääda, et hommikul veel mõni veinimõis läbi käia. Kaija arvas, et sinna jäämise vajadus ja see, et veinid maitsesid oli tingitud tõsiasjast, et me polnud üsna ammu kumbki veini joonud… aga eks näha tuleviksu, kas Tokaj veinidele on ruumi meie kodus.

Leidsime kohaliku kämpingu ja sättsime ennast seal sisse. Hommikul tervitas meid aga senine kõige suurem väljakutse meie autoga. See lihtsalt ei käivitunud. Lõpuks Jaanus lihtsalt mängis mingite juhtmetega kapoti all ja loksutas akut ning auto hakkas nagu imeväel siiski tööle. Auto on olnud väga tujukas just käivitamisel ja kuidagi kipuvad auto tujud meie omadega ühilduma – kui oleme närvis või pahased, siis auto lihtsalt ei käivitu ja jonnib 😊

Kui suutsime auto mingi hetk ikkagi tööle saada, siis hakkasime otsima veinimõisasid, mis oleks nii varakult avatud. Taas kord google teavitas meid, et enamus mõisad avatakse kell 10.00. Olime uuesti oma ajastamisega täiesti metsas ja sõitsime tunnikese või paar lihtsalt Tokaj linna ümbruses ringi, imetlesime vaateid, vanu maju ja viinamarja põlde.

Lõpuks õnnestus meil leid üks veinimõis, mis oli avatud. See juhtus olema üks piirkonna suurimaid. See veinimõis kuulus prantslastele… ja veinid oli taas kord väga head. Meil õnnestus näha ka veinikeldrit ja veinimõisa suurimat varandust, ehk kõige vanemaid veine, mis neil oli.

Sommeljee tutvustas põhjalikult meile piirkonda ja selle ajalugu. Tokaj on üks vanimaid veini piirkondi ja seal valmistatakse maailmakuulsat Tokaji aszú veini, maailma vanim botrytized (inglise k.) meetodil valmistatud vein. Vanimad veiniistandused selles piirkonnas pärinesid 12. sajandist.

Paljud selle piirkonna suurimad veinimõisad kuuluvad välismaalastele. Arvasime omakeskis, et see võib olla tingitud nõukogude liidu mõjutustest. Nõukogude ajal oli Tokaj piirkonnas lubatud veini teha vaid ühel ettevõttel.  Kõik teised viinamarja istandused pidi oma marjad müüma just neile. See ei olnud tõenäolislet selle vana veinipiirkonna hiilgeaeg. Nii nagu paljude asjadega ka Eestis, pärast nõukogude aja lõppu võis olla välismaalastel lihtsam maha jäätud veinimõisatesse investeerida ja need taas üles ehitada. See on aga lihtsalt meie omavaheline arutelu ja mõttekäik ja tegelikkuses me ikkagi ei tea, kuidas sellega on, meil ei ole tõendeid, et neid oletusi millegagi kinnitada 😊

Seljakotiränduritena huvitasid meid igasugused teistlaadi küsimused, näiteks uurisime, et kes neid marju korjab (sest käärima läinud marjad korjatakse ükshaaval käsitsi). Vastuseks saime, et piirkonnas elab hulganisti töötuid, kes on valmis terve septembri seda tööd tegema. Seega kui oleme septembriks rahatud, siis vähemasti teame kust tööd võiks leida.

Lisaks Prantsuse veinimõisale, soovitati meil minna tutvuma ka ühe mägedes oleva Hispaania veinimõisaga. Juttude järgi olid selle mõisa veinid kõrgema kvaliteediga. Sellest tingituna olid ka hinnad väga kõrged, ehk vähemasti kaks kord nii kõrged kui meilt oli teistes mõisates kasseeritud. Ütlesime viisakalt, et see on kahjuks seljakotiränduritele liiga kõrge hind. Teenindaja oli väga mõistev ja suutis meiega kohe ühel lainel olla, sest oli ka ise mõned aastad tagasi seljakotiga rännanud. Võrdlemisi lihtne on igal pool maailmas leida inimesi, kellel on samasugne ränduri hing nagu meil. Jutustasime natuke tühjast tähjast ja jätkasime oma reisi Musta Mere suunas.

Ületasime Rumeenia piiri samal õhtul ja veetsime öö piiri ääres olevas rekkameeste parklas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga