Kaalusime üsna pikalt, kas tasub võtta ette retk Filipiinidele, mis meie trajektoorilt natuke kõrvale jäi. Kartsime, et loodus Filipiinidel on üsna sarnane nagu Indoneesias. Lõpuks sai otsustavaks see, et kui oleme juba kodust nii kaugele tulnud, siis tasub siin pool maakera võimalikult palju kohti külastada.
Meie sõelale jäid Cebu ning Boholi saared Filipiinidel. Otsustasime vahele jätta nii Manila, kuulsa Boracay kui ka Palawani saarestiku, mis on ehk tuntuimad turistide peatuspunkte. Cebu jäi valikule see tõttu, et sinna on võrdlemisi mugav lennata ja samas on saarel ja seal ümbruses piisavalt tegevust.
Esmalt maandusimegi Cebu lennujaamas ning peatusime esimese öö lennujaama lähedal asuvas linnaosas. See oli meile natuke kultuurišokk, kuna ööbimiskoht asus sõna otseses mõttes keset agulit. Olime ainsad valged inimesed, keda seal kohtasime. Öömaja oli aga üsna OK ning otsustasime, et tuleme viimasel ööl enne ära lendu taas samasse hosteli. Nii saime ühe seljakottidest jätta sinna samasse meid ootama, mis tegi meie ringreisi saartel oluliselt kergemaks.
Järgmisel hommikul sõitsime sadama, et minna praamiga naaber saarele Bohol. Praamiliiklus saarte vahel on üsna hästi korraldatud.
Boholi sadamas rentisime rolleri. Me ei olnud sel korral öömaja ette broneerinud. Seda põhjusel, et me ei suutnud ühtegi meie jaoks mõistliku hinnaga kohta neti portaalidest leida ja lootsime, et kohapeal õnnestub ehk parem diil välja kaubelda. See ei läinud meil aga sugugi nii libedalt kui olime eeldanud. Ünsa mitu hostelit, mis meile teele jäid, olid juba täis. Lõpuks võttis meid rajalt maha üks kohalik härra, kelle õde pidas külalistemaja. Ta viis meid sinna kohale ning saime paariks päevaks omale tüüpilise Filipiinide stiilis hüti. Hüti asukoht oli küll mitte kõige kaunim, aga hütt ise oli nunnu ja seal oli sees kõik eluks vajalik sh söögi tegemisvõimalus ning isegi konditsioneer.
Esimesed paar päeva veetsime seega Panglaol, mis asub Boholi lõuna osas. Sõitsime rolluga ümber saare ning avastasime kohalikku elu-olu. Üsna pea selgus ka põhjus, miks meil oli olnud nii keeruline ööbimist leida. Olime Filipiinidele tulnud munadepühal, kui tugeva kristliku traditsiooniga kohalikud samuti kõik pühi peavad ja puhkavad. Panglao meile esmapilgul kõige paremat muljet ei jätnud. Üsna paljud ranna äärsed alad on täis ehitatud kuurorte ning mere äärde ligi pääseda on keeruline. Samuti ei olnud ranna alad just kõige puhtamad. Ilusa ranna leidsime Alonast. See oli aga tõeline turisti lõks ning lisaks valgetele turistidele nägi seal vaid neid kohalikke, kes soovisid valgetega kaupa teha. Veetsime siiski paar tunnikest rannas pikutades. Kaija nautis massaaži ja Jaanus külma õlut.
Natuke edasi sõites leidsime õhtupoolikul ka ühe kohalike ranna. See oli puupüsti inimesi täis! Me isegi ei proovinud sinna end mahutada ja leppisime rannaäärses restoranis õhtustamisega. Kaija tellis talle lemmikuks saanud tšilli krabi ja Jaanus sealiha. Juba esimesel päeval saime aru, et Filipiinodele meeldib süüa liha, eriti grillitud ja firtitud liha. Jaanuse tõeliseks lemmikuks kujunes krõbe sea liha, mis on korraliku pekiribaga. Seda müüdi pea iga nurga peal. Meile üllatusena selgus, et Filipiinid on sea liha söödikute paradiis.
Väga palju enamat me Panglao saarel teha ei jõudnudki. Pakkisime oma kodinad taas kokku ning sõitsime tagasi Boholile, täpsemalt Loboci. See on turistide seas kuulus piirkond, kus saab teha jõe kruiise keset džunglit. Teel Lobocisse peatusime mõne kiriku juures.
Tee oli super kaunis ja kulges mööda rannikut, mille ääres olid mangroovimetsad. Kohalikud askeldasid rannikul oma kalapaatidel. Pikema peatuse tegime ühes looma pargis, kus olid püütonid ja liblikad. See koht oli küll imepisike, kuid Jaanusele piisas seal elavate püütonite paitamisest, et terve ülejäänud päeva vaid sellest rääkidagi 🙂 Püütoneid oli seal tõesti igas suuruses ja värvuses. Samad sõnad saab öelda ka liblika farmi kohta.
Lõunaks jõudsime oma hosteli, mille sel korral olime targalt ette broneerinud. See hostel ostus kogu Filipiinidel käigu kõige vingemaks elamuseks. Meie tuba paiknes otse jõe kaldal, kuhu oli ehitatud mõnus istumisala ning liumäed. Lustisime seal nagu väikesed lapsed kommipoes.
Jõgi ise oli rahuliku vooluga ning vesi tundus samuti üsna puhas olevat. Meist sõitsid mööda kruiisilavead, mis turiste sõidutasid. See on Lobocis üks popimaid tegevusi – minna suure laeva peale, süüa seal lõunat ja teha tantsu ning tralli. Meile tundus, et hostelis on oluliselt lõbusam, kui ülerahvastatud laeva peal. Seega jätsime laevasõidu vahele ning rentisime hoopis vesivelod. Need nägid küll hoopis teistsugused välja, kui me Eestis harjunud oleme, aga see ei rikkunud elamust, pigem vastupidi. Õnnetuseks sai aga Jaanus omale eriti kentsaka velo, mis väga liikuda ei tahtnud. Seega sai tema korraliku trenni ning elamuse kaks ühes. Mööda džungli jõge sõita oli uskumatult kaunis. Jõge ümbritsesid suured palmipuud, mis peegeldusid rohekassiniselt jõeveelt. Pildid ehk annavad seda elamust kõige paremini edasi.
Meie hotell veepealt vaadatuna 
Õhtuks sõime hostelis imemaitsvat fritiud kohalikku kala ning nautisime päikese loojangut.
Järgmisel päeval võtsime ette järgi jäänud olulisemad vaatamisväärsused Boholil nagu kuulsad šokolaadi mäed, Tarsier ehk maailma ühe pisemate ahvide park ning inimese tehtud mets (manmade forest – vähemasti nii kutsuseid seda kohalikud). Ilm oli meeletult palav ja šokolaadi mäe otsa ronimine ei olnud just kõige lihtsam ülesanne. Vaade mäe otsast oli muidugi eriline. Seda kohta reklaamitakse, kui üht olulisemat vaatamisväärsust Filipiinidel. Hiljem jõudsime aga arusaamale, et taolisi mägesid võib vabalt näha ka Cebu saarel ja tõenäoliselt mujalgi. Seega jäi meile arusaamatuks, miks just see koht nii populaarne oli…
Tarsieri park oli väike, kuid pisikestele ahvidele ehk sellest piisabki. Ahvid elavad seal vabas looduses ning turistidele on ehitatud džunglisse rada, kus võib pisikesi, kuid suurte silmadega elukaid märgata. Nägime üsna mitut eksemplari. Päeval Tarsierid aga enamasti magavad ja ei ole kuigi aktiivsed.
Viimasena sõitsime läbi ka kuulsast manmade metsast, mis meile erilist muljet ei jätnud, kuna see nägi välja täpselt nagu iga teine lehtpuu mets Eestis 🙂 Kuid silma paistis ta siiski, sest olles istutatud mets moodustas see silmnähtava allee läbi mille oli mõnus sõita.
Sellega sai ka ühele poole meie nelja päeva retk Boholi saarel ning läksime praamiga tagasi Cebu saarele. Sellest aga pikemalt juba meie järgmises postituses
Viimane õhtusöök enne varahommikust praami 
