Penang, Malaisia (28 – 30 aprill)

Reis Kuala Lumpurist Penangi läks üle ootuste lihtsalt. Broneerisime internetis bussipileti ning läksime bussiterminali. KL-i bussiterminal on kohati nagu lennujaam. Bussile tuleb end kohapeal registreerida ja kui keegi reisijatest hilineb või kadunud on, siis kutsutakse vastavat nime. Leidsime üsna kerge vaevaga oma bussi, millega sõitsime 5 tundi. Poolel teel tegi bussijuht lõuna peatuse. Meie buss peatus sadama lähedal bussiterminalis, mis oli ühtlasi tunneliga ka sadamaga ühendatud. Seega liikusime otse sadamasse, et sealt praami peale minna. Praamisõit oli lühike, kuid põnev. Vaatamata sellele, et Penangi saare ning Malaisia maismaa vahel on ka suur sild, siis praamid liikusid samuti iga poole tunni tagant.


Georgetowni kohale jõudes, oli meil sadamast kilomeetri jagu oma hostelini kõndida. Meie hostel asus India linnaosas. Öömaja oli üsna kesine ning õnnetul kombel oli meile taas kord sattunud tuba, kus ei olnud akent. Ei teagi, kas tänu sellele, et tuba oli päev läbi kott pime, suutsime seal ennast samas iga öö korralikult välja puhata. Võib-olla oli hea une eelduseks ka konditsioneeri olemasolu. Hosteli omanik ja töötajad olid väga sõbralikud ja kuigi ametlikult seal hommikusööki ei pakutud, siis oli iga hommik köögis kõigile nautimiseks kohalikke snäkke. Ühel õhtul kutsus ka maja peremees kogu hosteli rahva õhtusöögile. Saime maitsta imehead köögivilja ja kana karrit ning tutvuda teiste hosteli külalistega. Naljakal kombel sattusime taas kord pikemalt ühe Soome paariga jutustama.

Olime plaaninud Georgetownis peatuda 3 päeva. Kohapeal natuke isegi kahetsesime oma otsust, et olime seal olekuks nii vähe aega arvestanud, sest tegemist on tõeliselt vinge multikultuurse keskusega. Seal on tuntud UNESCO nimistusse kuuluv vanalinn, juba mainitud India linnaosa ning mitmeid erinevaid budismi, hindu templeid, mošeesid ning kirikuid. Seega kulus meil juba päeva jagu aega, et kõiki neid uhkeid rajatisi imetleda.


Georgetowni linnavahel jalutamise teeb eriti lõbusaks ka värvikas tänavakunst. Turistidele pakub see laialt lõbu, kuna paljud kunstiteosed on tehtud selliseks, et turist saab end kenasti keset meistriteost poseerida ja tunda end ühe osana kunstist. Me ei jõudnud küll läbi käia päris kõiki olulisemaid tänavamaalinguid, kuid mõned klõpsud saime ikkagi tehtud 🙂


Georgetown on ka muidugi ajalooliselt tuntud sadama linn. Seega jalutasime ka kai äärsesse piirkonda, mis on praeguseks suht-koht turistikaks muutud, kuid selles sama piirkonnad on endiselt ka kohalike kalapaadid ning paljud pered siiamaani elavad kai peale ehitatud puitmajades. Seega on turistidel ka viisakalt palutud seda piirkonda pärast kella 5 õhtul enam mitte külastada.


Kogu see multikultuurne elu on Georgetownile andnud ka tuntuse, kui üks parimaid kohti maailmas hea toidu armastajatele. On turiste, kes sinna vaid toidu elamuse saamiseks sõidavadki. Nii proovisime ka meie olulisematest kohalikest roogadest aimu saada ja üht-teist maitsta. Külastasime ka toidu muuseumit, mis oli ütlemata lõbus. Esmalt saime seal muidugi teada Malaisia pikaaegsest toidu kultuurist ning miks kohalikud armastavad meeletult süüa. Väidetavalt süüakse seal isegi kuni kuus korda päevas. Teisalt oli muuseum tehtud üsna kaasahaaravaks ja kentsakaid pilte sai taas tehtud iga nurga alt.


Nagu ka Kuala Lumpuris, siis sõime enamasti kohalikes hawkerites ning meil õnnestus maitsta näiteks Laksat (kogukas kookose supi moodi toit kalaga), värskeid kevadrulle, austri omeltti, roti canaid (spetsiaalne tortilla moodi sai koos vürtsise kastmega), lamba karrit, praetud nuudleid ja riisi jne. Malaisiast võtame koju kaasa päris mitu retsepti.


Viimasel päeval Penangis rentisime rolleri, et avastada saart ka väljaspool Georgetowni linna. Esmalt sõitsime Kek Lok Si templit vaatama, mis on nii saare, kogu Malaisia ja ka Aasia üks tuntumaid. See on ka oluline palverändurite keskus kogu Aasias. Templi uudistamiseks võiks vabalt kuluda terve päev. Meie käik jäi üsna üürikeseks ning nägime ära olulisema ehk andestuse jumala Kuan Yini kuju, mis on koguni üle 35 meetri kõrge. Aukartust tekitav kuju on märgata juba üsna kaugelt.


Olime arvestanud, et saame rahulikult mööda väikseid teid kõrval asuvasse linna sõita, et mao templit külastada. Selgus aga, et Penangi saarest ongi väga suur osa üks ja see sama linn. Me vähemalt ei saanud aru, kust üks linna algas ja teine lõppes. Mao tempel on üsna pisike ning 30 minuti jooksul näeb seal ära kõik olemasoleva. Templi teeb eriliseks see, et altari peal magavad rahulikult mürgised rästikud. Esmapilgul võiks arvata, et tegemist on mao kujuga, kuna eriti palju nad sennast ei liiguta. Ohtlikkusest annavad aga märku arvukad sildid, et tegemist on tõepoolest mürgiste madudega. Väidetavalt elavad nad seal vabalt ning enamiku ajast nad magavad, kuna templis põletatavad viirukid teevad nad uimaseks. Jaanusel oli taas kord väga põnev madusid uudistada ja näppida.


Edasi sõites avastasime, et saare teine pool on oluliselt hõredamalt asustatud. Seal asub ka eksootiliste puuviljade farm, mida me järgmisena külastasime. Meie giid oli üllataval kombel Liibüast ning mäletas Eestit see tõttu, et kunagi olid seal need meie ratturid inimröövi ohvriks langenud. Giidina oli ta igatahes asjalik ning saime põhimõtteliselt privaattuuri läbi puuviljafarmi erinevate osade. Kõik vilju, mis vähegi parasjagu valminud olid, saime ka ise mekkida. Palju oli selliseid, millest me ei olnud midagi varem kuulnud. Aga vähemalt sama põnev oli ka teada saada, et ananassi ning banaani taimest kasvab elu jooksul vaid üks vili ehk ananass ja banaanikobar. Kookose puu hakkab kasvama otse kookose pähklist, kui see on asetatud mullale jne. See farm toodab ise ka imemaitsvat kohvi maitselist mett. Seega kasvatavad nad kohvipuid vaid selleks, et mesilased oma meele kohvi maitse juurde saaks.


Päeva lõpetuseks otsustasime külastada ka ühte kohalikku randa. Olime lugenud, et Penangi rannad ei ole kõige kaunimad. Samas see rand, kus meie käisime, oli üpriski kaunis ja puhas. Solberdasime vees ning jahutasime end natukenegi, et mitte päikesepistet saada. Temperatuurid Penangis olid veelgi kõrgemad kui KL-is. Seega olime kohati üsna hädas, et kuumusega toime tulla.


Kokkuvõttes meeldis meile Penang väga ning julgeme seda soovitada kõigile reisihuvilistele, kui ühte tõeliselt erilist paika. Kordagi ei tundnud me ennast seal ebamugavalt tulles erinevast kultuuriruumist. See on tõeline ime, kuidas ühes piirkonnas suudavad nii mitmed erinevad kultuurid rahumeelselt eksiteerida ja seal juures veel õitseda nii kaunilt moodustades värvilise ja multikultuurse linna ning saare.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga