Sri Lanka tuli meie reisiplaanidesse, kui hakkasime otsima erinevaid võimalusi kodu suunas liikuda. Esialgu olime võtnud plaani minna kindlasti India. Kuna aga soovisime kindlasti vähemalt juuni keskpaigaks koju jõuda, oleksime saanud Indias olla vaid napilt kaks nädalat. Selle lühikese aja jaoks ei raatsinud me aga välja käia kallist India viisa tasu. Nii otsustasimegi Sri Lanka kasuks, kuna uudistes oli info, et just käesoleva aasta mai kuust alates muutub Sri Lanka EL-i liikmesriikidele viisatasu vabaks. Õnnega pooleks leidsime ka üsna odavad lennupiletid. Olime mõlemad Sri Lankast palju head kuulnud ning mida rohkem hakkaksime selle riigi kohta uurima, seda enam oli meil oma otsuse üle hea meel…. kuniks tuli ülestõusmispüha.
Olime too hetk parasjagu Filipiinidel. Hakkasime ruttu võimalusi uurima, et kas meie kindlustus üldse sellises olukorras Sri Lankale minekut katab ning mis võimalused on meil lennupiletid ümber muuta. Õnneks saime Air Asialt tagasiside, et saame lennupiletid tühistada või siis lennu aega muuta tasuta. Ka kindlustus andis teada, et poliis on endiselt kehtiv ja miski otseselt ei takista Sri Lankasse reisimist. Lasime asjal mõnda aega settida ning uurisime vaikselt maad, kuidas seal olukord on. Viisa vabastus EL-i liikmetele lükati muidugi terrori aktist tingituna kaugesse tulevikku. Lugesime erinevaid neti väljaandeid ja reisiblogisid. Ja selle info pealt julgesime siiski vastu võtta otsuse, et läheme Sri Lankale tingimusel, et väldime rahvarohkeid kohti sh Colombot, igasuguseid templeid jms
Lõpuks olime oma otsusega muidugi väga rahul, sest kohale jõudes selgus, et riigis oli rahu tagamise enda peale võtnud sõjavägi. Turiste peaaegu, et ei olnudski. Iga vaatamisväärsus või ettevõtmine läks meil üsna libedalt, kuna järjekordi ei olnud. Soodsa hinnaga ööbimisi oli lihtne leida. Lisaks saime kohalikelt suurepärase teeninduse, kuna juba paari kuu jooksul korralikult kriisi sattunud turismi tööstus oli äärmiselt tänulik iga kopika üle, mis neil õnnestus teenida. Meil oli hea meel, et saime pelgalt turistidena Sri Lankalasi raskel ajal natukenegi toetada seal juures ilma hetkekski hirmu tundmata. Pigem vastupidi, tundsime end Sri Lankal pisut liigagi turvatuna 🙂
Esimese öö Sri Lankal veetsime Negombos. See on Colombo kõrval paiknev linn, kus asub ka lennujaam. Negombo hosteli jätsime ka ühe oma seljakottidest, et sellele taas viimasel õhtul enne ära lendu järgi tulla. Ühe seljakotiga oli meil oluliselt kergem ringi liikuda.
Järgmise päeva hommikul sõitsime Colombosse, et sealt kohe edasi rongi peale minna. Üks tuntumaid turismi atraktsioone Sri Lankas on pikk rongireis Colombost saare keskpaigas asuvasse linna Ellasse. Seda peetakse üheks maailma kauneimaks rongisõiduks. Lisaks ei maksa see sõit pea et mitte midagi. Valida saab esimese, teise ja kolmanda klassi vagunite vahel. Esimeses klassis on konditsioneer ja broneeritud istekoht. Teine klass on kenasti ka istekohtadega, kuid sa ei pruugi seda saada, kui rongil on väga palju inimesi. Me ise ei olnud tunnistajaks, kuidas kolmanda klassi vagunid välja nägid, aga lugesime, et seal saab reisida koos koerte, kasside, kanade ja muidugi ka inimestega. Hais pidi jube olema ja see tõttu me kolmandat klassi ei kaalunud. Esimest klassi ei soovitatud võtta, kuna seal ei käi aknad lahti ning ei saa nii hästi pilte teha. Seega jäimegi teise klassi piletite juurde, mis maksid kõigest 500 ruupiat ehk 2.5 eurot kahele inimesele.
The next morning, we drove to Colombo to get on the train right away. One of the most famous tourist attractions in Sri Lanka is the long train journey from Colombo to the city of Ella in the middle of the island. It is considered one of the world’s most beautiful train rides. In addition, it does not cost much to drive. You can choose between first, second- and third-class wagons. The first class has air conditioning and a reserved seat. The second class is nicely seated, but you may not get it if there are a lot of people on the train. We did not witness the appearance of the third-class wagons, but we read that there you can find dogs, cats, chickens and, of course, humans. Smell there supposed to be horrible and that is why we didn’t consider the third class. It was not recommended to take the first class because there you can not open windows to take pictures. Thereby we bought second-class tickets that cost just 500 rupees, or 2.5 euros for two people.
Ootame rongi 
Selleks, et 10 tunni jagu rongisõitu libedamalt läheks, otsustasime meie sõidu kaheks poolitada ja tegime peatuse Kandys. Kuna rong jõudis kohale üsna hilja, siis me linna uudistama ei jõudnudki. Põgusalt tutvusime perega, kelle juures me ööbisime. Pererahvas oli väga sõbralik ning nad rääkisid meile kohalikust elu-olust pärast hiljutist katastroofi. Olime jõudnud Sri Lankale just sellel ajal, kui taas avati koolid. Paljud vanemad oma lapsi siiski kooli ei julgenud veel saata. Seda põhjusel, et terroristid olid järgmisena lubanud rünnata just kas kooli või budistlikku templit. Seega kõik koolimajad olid turvatud sõjaväe poolt ja lastel oli kohustuslik kanda läbipaistvast kile materjalist seljakotte, mis siis iga pere pidi ise soetama. Meil oli perest üsna kahju, kuna nende peamine sissetulek oli turism ja isegi uue koolikoti soetamine oli nende jaoks suur väljaminek.
Järgmisel hommikul võtsime järgmise rongi Ellasse. See osa sõidust pidi olema kõige kaunim. Kuigi teekond oli pikk (6 tund), siis nautisime iga hetke sellest. Rongi aknast välja vaadates vaheldus maastik kaunite mägede ning džungliga. Kohalikud askeldasid tee istandustes ning korjasid tee lehti või toimetasid juurvilja põldudel. Nägime ka mitut juga ja koske. Vaatamata sellele, et vihma sadas ja ilm ei olnud just kõige parem, saime siiski vapustava kogemuse. Ka aknast ja rongi uksest välja kõõlumise pildid ei jäänud tegemata 🙂
Ellasse kohale jõudes olime muidugi surmväsinud, sest kaks päeva ei olnud me muud kuulnud kui krigisevaid rongirööpaid. Seega võtsime rahulikult ja puhkasime end esmalt pikast sõidust välja.
Ellas oli muidugi väga meeldiv üllatus see, et ilm oli võrdlemisi jahe. Olime ju siiski pea 2000 m kõrgusel keset mägesid ja tee istandusi. Asusime sõna otseses mõttes keset tee põlde. Järgmisel päeval võtsimegi omale plaani tee tehast külastada. Kuna tehas asub linnast natuke väljas, siis pidime võtma tuk-tuki. Leidsime endale toreda tuk-tuki juhi ja pooleldi giidi, kes meid 2000 ruupia ehk 10 euro eest pool päeva ringi sõidutas.
Tee tehases tehti meile põhjalik ülevaade tee valmistamise protsessist. Meie jaoks oli juba ahha moment puhtalt seda taime näha ja katsuda, millest teed tehakse – me ei olnud sellist puud varem näinud :). Meile tutvustati igat sammu tee töötlemisel ja nägime töölisi masinate ning teega toimetamas. Meie jaoks oli üllatav, et tee korjatakse Sri Lankal farmerite poolt käsitsi. Seega ühe teepaki sisse on peidetud mitukümmend inimtöö tundi. Meile tundus koheselt, et tee on ikka selle töö kohta häbiväärselt odav! Samas oli hea meel tõdeda, et tee kasvandused on enamus siiski endiselt kohalike farmerite omad ja tehased ostavad tee lehti farmeritelt. Tehastest läheb töödeldud tee enampakkumisele, kus siis juba meile tuntud tee firmad nagu Tetly ja Lipton jne teed kokku ostavad. Saime tee tehases ka erinevaid teesid degusteerida ja seda kõike imelise vaate taustal. Nimelt tehas, mida külastasime, asub mäe otsas, kust avaneb imekaunis vaade ümbritsevatele teepõldudele.
Teepõldude juurest sõitsime edasi kuulsa 9 kaare silla juurde. See on imekaunis sild, mida Ellast läbi sõitvad rongid ületavad. Meie giid/tuk-tukli juht viis meid kohta, kus saime mõnusalt terrassi pealt silda imetleda ja rongi oodata. Saime kingituseks isegi paar passiooni puuvilja, mis meile mõlemale nii väga maitsevad. Kohalikud olid muidugi üllatunud, et miks me seda lihtsalt niisama sööme ilma suhkrut peale raputamata – see on ju hapu! Meie jaoks oli see aga täpselt õige maitsega. Maiustasime puuviljadega kuniks rong täpselt giidi ette öeldud ajal sillalt üle sõitis. Üle mägede tuli ka korralik udu ja olime õnnega koos, et udu täielikult meie kaunist vaadet ei nurjanud.
Edasi viis meie tee kohalikule turule. Kambodža ja Taiga võrreldes oli seda muidugi raske turuks nimetada. Sisult oli tegemist pisikese peateeäärse alaga, kus tädid ja onud olid oma teki maha laotanud ja sinna peale asetanud seda, mida neil parasjagu müüa oli. Otsime maiustamiseks ananassi ja kookost.
Ellas oli söögikoha leidmine natuke raskendatud, kuna paljud kohad olid uksed sulgenud – turiste ju linnas peaaegu, et ei olnudki. Õnneks leidsime siiski ühe restorani, mis võrdlemisi kõrge hinna eest toidupoolist pakkus. Vaatamata kõrgele hinnale saime aga huvitava toidukogemuse osaliseks ning maitsta ehtsat kohalikku toitu. Meile serveeriti banaani lehe sees erinevaid juurvilju ning kanaliha mis oli maitsestatud erinevate ürtide ning pipardega .
Meie viimasel päeval Ellas otsustasime minna kokakooli. Jaanus armastab karrisid ja kohalikud kokakoolid pakkusid võimalust õppida valmistama vähemalt 10 erinevat juurvilja karrit. Valisime meie kodu lähedal asuva kokakooli. Kahjuks selgus, et õpetajaga oli meil üsna suur keele barjäär. Seega me ise eriti palju just teha ei saanud. Jaanus tükeldas juurikaid ning Kaija sõtkus tainast kookose saia jaoks. Meile õpetati, kuidas saab ise teha vanast kookosest kookose piima ning mis maitseained lähevad karri sisse. Saime teada, kuidas karrit keeta ning frittida papad mis on Indiast pärit õhuke ning krõbe jahubaasil suupiste . Vaatamata keele barjäärile oli meil siiski lõbus ning kõht sai muidugi kõiki neid 10 karrit mekkides rohkem kui täis. Edaspidi ei tohiks meil korraliku karri kokku keeramisel raskusi ette tulla.
A couple of days Ella was enough for us, and the next day we were already on the bus for new adventures. You can read more about them in our next post.
